Ei saa hakkama enam, lihtsalt ei tea mida tütardega käituma pean. Üks tütar on kuuene ja teine üheksane. Toad on koguaeg nii segi, et astuda ei saa ilma kuhugi peale astumata, kõik riided lähevad seljast põrandale ja päeva jooksul tarbitakse nii 2-3 komplekti riideid kindlasti kummagi poolt. Olen püüdnud heaga ja halvaga, tehtud on erinevaid tabeleid, selliseid, kus ootab hiljem autasu kui ka selliseid, kus ootab hiljem karistus ehk siis millegist ilam jäämine. Aitab, aga vaid tavaliselt nädal ja siis läheb kõik vana rada.
Vanem tütar käib koolis ja peale selle, et ta on meeletult lohakas, on ta hooletu ja kohusetundetu. Küsin, kas on õpitud, vastus jaa. Hakkan kontrollima, pooled asjad tegemata. Siis saadan õppima ja nii terve õhtu, kuni magamaminekuni. Poleks nagu üldse tema asi, et asjad saaksid õpitud, eile ei suutnudki ta sõnu inglise keelest ära õppida, ütlesime siis õhtul enne magama minekut, et hommikul värske peaga kordad üle, aga ta hommikul ei vaevunudki üle vaatama, ikka olime meie isaga need, kes tõid vihiku ja palusid õppida. Töövihikud, vihikud on nö. hiirekõrvadega, sest kõik lihtsalt topitakse kotti. Koolikotis avastasin täna hommikul kehalise riided, kuigi täna enam kehalise tundi pole (riided kotis eilsest tunnist), nii ta oleks need ka täna kaasa tassinud. Telefon, rahakott, võti on iga hommik kadunud.
Ma olen täiesti nõutu, ma lihtsalt ei jaksa enam ja ei oska enam midagi teha. Nutt tuleb peale, vahepeal mõtlen, et enam õppimisse ja nende riietesse ei sekku ja olen seda lühiajaliselt ka praktiseerinud. Aga tulemus oli see, et õppimine tegemata ja riideid selga panna enam polnud, ma ei saa ju lapsi sellisesse olukorda ka panna. Ehk oskab keegi head nõu anda.
Arusaadav, et selline korralagedus, asjade tegemata jätmine teeb pahaseks ja murelikuks. Olete püüdnud küll hea, küll halvaga, kuid miski pole eriti aidanud või on toiminud lühiajaliselt. Saan aru nii, et eriti mures olete vanema tütre pärast, küllap seetõttu, tal on ka kooliasjad vaja korras hoida.
Tõtt öelda, ei olegi need premeerimis- ja karistussüsteemid head esiteks seetõttu, et selle mõju ei kesta kaua, kuid peamine on see, et laps ei hakka ise vastutust võtma, vaid teeb asju just seetõttu, et saada preemiat või välitida karistust. Tulemuseks võib ju olla, et laps hakkam ihaldama neid asju või hüvesid, mida talle lubatakse või keelatakse, kuid mitte seda, et tuba oleks korras, riided hoitud, koolitööd tehtud, ema ja isa rõõmsad ja laps ise ka.
Seega vanemad aga loodavad, et lapsed õpivad korda ja teadmisi väärtustama, kuid selgub, et tulemus näib olevat vastupidine. Veelgi enam ei mõista sageli vanemad, kust tuleb hilisem tingimine ja kauplemine, et kui ma selle või teise asja ära teen, mida ma siis saan.
Lühidalt öeldes võiks premeerimise, eriti materiaalse, asendada tunnustuse kaudu lapse motiveerimisega. Isegi kui see alati välja ei paista, ihaldab iga laps oma vanematele heameelt teha, nendega heades suhetes olla, tunda enda tunnustatuna ja kogeda nende tähelepanu ja mõistmist. Kahjuks võib minna aga nii, et vanemad ei näe ühtki põhjust lapsele tunnustust jagada, sest pidevalt on midagi tegemata või pole piisavalt hästi tehtud. Seega märgake iga väikestiki põhjust, muutust, lapse õnnestumist ning jagake talle oma rõõmu. Kõige mõjusam on positiivseks tagasisideks mina-keel näiteks: „ma näen, et sa oled täna ise oma kooliasjad kotti pannud, mul on hea meel, ma ei pea enam aega kulutama, selle kontrollimiseks“; „sul on homseks juba kodutööd tehtud, see rõõmsutab, mind väga“, „mulle meeldib see, kui sa ise tuled ütled, kui abi vajad, siis ei pea ma muretsema“. Need on vaid näited, kuid mis peaasi, et sisalda hinnangut lapsele. Mina-keel on kõige mõjusam ka siis, kui olete mures või pahane. Näitkes: „sa ütlesid, et sul on kõik tehtud, kuid ma näen, et ei ole, see teeb mind väga pahaseks“. Seepeale on väga tõenäoline, et laps püüab end õigustada või kuidagi välja vabandada. Sel juhul on kerge tulema vanemate vasturünnak, kuid palju olulisem oleks lapse jutt tõsiselt ära kuulata (ümbersõnasatamise näide „sa kartsid öelda, et on tegemata, arvasid, et ma saan kurjaks või karistan“; „sa ei osanud ise lahendada neid ülesandeid“ vms.) Võib olla tal on tõepoolest raske ise õppida, oma tuba korras hoida, järge pidada, mis kõik teha vaja jne. On ju lapsi, kellel tuleb korrapidamine loomulikumalt välja ja on ka neid, kes vajavad pidevalt abi, meeldetuletamisi ja ka juhendamist ja koostegemisi. Kuna praegu pole selge, mis teeb tüdrukule raksekes nende asjade tegemised, mida teie oluliseks peate, siis on raske ka konkreetseid lahendusi pakkuda. Seetõttu ongi tähtis, et tütar saaks ise väljendada, kuidas tema jaoks asjad on. Võtmeküsimus on sageli selles, et panustada heale suhtele tütrega, st et tüdruk saaks teiega avatult ja usalduslikult rääkida, tunda end hoolite temast ja püüate teda mõista ja ta saab vajadusel teilt abi. Kui ta tõepoolest pole kujunenud harjumust riideid korsitada ja järgmiseks päevask asju valmis panna, siis toetage teda sõbralikult, tehes kas meeldetuletusi või pakkudes mõnda aega neid asju koos teha (see on kindlasti kiirem tee jõuda soovitud tulemuseni kui sagedane riidelemine või karsitamine).
Pidage tüdrkuga maha üks tõsine jutuajamine teemal, mida ta vajab, et ta saaks ise oma asju rohkem korras hoida. Olge väga konkreetne selles, mida ja kuidas, mis ajaks peaks olema tehtud. Öelge, et olete mures, kuid vältige lapse halvustamist ja etteheiteid (teda ei innusta see, kui te nimetaksite teda „lohakaks, hooletuks ja kohusetundetuks“). Peamine sisu peaks olema see, et teie olete olemas, kui ta teid vajab ja teie olete koostöövalmis, kuid tüdruk peaks saama ise kaasa mõelda, mis oleks sobivad lahendused, et riided ei oleks põrandal, koolitööd oleks tehtud ja asjad ei oleks kadunud ja ei ununeks maha.
Lõpuks tahan veel lisada, et kui korrast ära ka tüdrukute asjad ei tundu olevat, ei ole nad nö meelega või pahatahtlikult sellised, pigem on nii, et miski teeb neile raskeks nende ülesannete järjepidev täitmine. Enamasti on see kas üldistatult vähesed oskused või halb enesetunne. Läbi heatahtliku ja toetava suhtumise kogeksid tüdrkud oma suutlikkust asju korras hoida ja usku endasse.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
