Sooviksin veidi teie poolset arutlust või selgitust, mis vahe on karistusel ja tagajärjel, samuti tingimusel. Olen sellele ise mitmeid kordi mõelnud ja üsnagi kimbatusse jäänud. Olen väga nõus ja seisukohtadega, et karistamine ei ole õige ja püüdnud nii ka käituda lapsega. Samas, vahel ikkagi on ju tegudel mingisugused tagajärjed, mis ei ole mitte positiivsed. No näitena enda praktikast tuleb praegu näiteks meelde selline olukord: meil on kombeks õhtul peale pesemist voodis veel istuda ja raamatut lugeda. Samas vahel võtab see pesemine sellise meeletu aja, laps viidab aega, keeldub pesemast-riietumast-hambaid pesemast-jne. Ühesõnaga kui me lõpuks otsaga voodisse jõuame, on kell juba nii palju, et käes on magamise aeg. Kui ma sellisel juhul väidan, et lugeda me enam kahjuk sei jõua, kuna sa viitsid pesemisega nii kaua aega ja nüüd on käes magamise aeg ... siis kas on tegu karistusega? Omas arus ei ole see minu poolt karistus, vaid lihtsalt tegude paratamatu tagajärg. Samas laps väga tahab lugeda ja ka mina tahaksin koos temaga lugeda, aga ei ole ju võimalik, et hirmsa jorutamise ja venitamise peale, kui kell on juba hirmpalju, hakkame me veel lugema. Minu arvates peab laps ka siiski aru saama ja õppima, et tegevustel (või mitte tegevustel) on mingisugused tagajärjed.
Teine teema on näiteks söömise juures magustoidu/koogiga. Meil on tihtipeale menüüs mingit magustoitu või kooki. Samas on minu tingimuseks alati olnud, et magustoitu ei sööda enne, kui on söödud soolane toit. Juhul kui laps keeldub soolast toitu söömast, siis kas magustoidu mitte lubamine on karistus?
Sarnaseid teemasid on muidugi rohkemgi. Ühesõnaga tahaks väga veidi selgitust et millal on tegemist karistusega või kuidas mingit asja serveerida/selgitada lapsele nii, et see ei tunduks mitte mingi kurja karistusena, vaid lihtsalt tema tegude tagajärjena?
Usun, et nendel teemadel ei ole sellist vastust, mis kaotaks kõik ülejäänud küsimused. Küsimused aitavad aga selgust suurendada. Seega tänan huvitava küsimuse eest!
Mina mõtlen karistusest, kui millestki, mille kaudu tahetakse anda lapsele õppetund kasutades täiskasvanule omast võimu. Tagajärjega kohtub laps siis, kui ta teeb otsuseid ja saab kogeda, mida see endaga kaasa toob. Üks kasutab võimu teine mitte. Ühe puhul suhe saab kannatada ja teise puhul muutub lähedasemaks.
Selleks, et laps saaks võimaluse kogeda oma käitumise ja otsuste tagajärgi, peavad teda ümbritsevad täiskasvanud olema enda vajadustega piisavalt kontaktis ning jääma endale kindlaks. Te tõite näite magamamineku kohta. Selleks, et laps õpiks nägema ja kogema oma käitumise tagajärgi, selleks peaksid olema kodused kokkulepped sündinud pereliikmete vajadustest. Kui on lihtsalt reegel ja laps ei tea, miks on selline reegel, siis tajub ta reegli ületamisele järgnevat karistust võimumänguna ehk suurem võidab. Võimuvõitluses on lapsel raske näha oma vanemaid armastavatena. Kuigi tegelikult kasutavad vanemad võimu tavaliselt selleks, et nad ei oska muul viisil oma piire näidata ja laste elu parimal viisil suunata. Lapsele hoolivus võimumängu tagant välja ei paista. Kui laps aga teab, et ema tahab teatud kellast magama minna, kuna ta on väsinud ja peab vara ärkama, siis kogeb ta muinasjutu mitte lugemist peale teatud aega lihtsalt ema vajadusena. Ema vajaduste ja piiridega kohtumine annab võimaluse kogeda tagajärge ehk oma valikute mõju. Lapses areneb empaatia ehk võime mõista teiste inimeste vajadusi ja tundeid. Ta saab aru, et inimesed on erinevad ja tundlikud olevused. Tagajärgi kogedes õpib laps ennast, teisi ja maailma tundma.
Tihti on aga nii, et näiteks ema ei teadvusta või ei austa oma vajadust piisavalt ning loeb muinasjutu ikka ära. Rahulolematus aga vaikselt kasvab ja laps tajub emas pinget ning hakkab seda läbi enda kuidagi väljendama. Laps tajub vanemate pingeid ning tahab alateadlikult, et tema taju ja vanema käitumine muutuksid kooskõlaliseks ning võib hakata provotseerima, et see pinge saaks lõpuks välja tulla. Vanem on siis pettunud, et tema küll ohverdab ennast, aga ei mingit tänulikkust. Seega, kui vanem ei ole oma tegelike tunnetega kontaktis ega lase lapsel kogeda siiraid tagajärgi, siis ei õpi laps oma ema tundma ning samal ajal näeb oma ema pidevalt ärritunud ja närvilisena.
Kui laps ületab piire, mis on seotud vanema vajadusega, siis on vanemal lihtsam end lapsele mõistetavalt ilma võimu kasutamata väljendada ehk kehtestada ja lapsed aktsepteerivad neid põhjusi kergemini. Keerulisem on aga siis, kui lapsed ületavad väärtustega seotud piire. Magustoidu näide tundub olevat väärtusküsimus. Sel juhul tekib vanemal mitu võimalust - mõista ja omaks võtta lapse väärtust, lasta nõudmisest lahti ja usaldada loomulikku eeskuju mõju või kasutada suuremal või väiksemal määral võimu. Eeskuju mõju on tugevam siis, kui suhe on hea, kuid samas võimu kasutades väheneb suhte kvaliteet. Risk on mõlemal juhul olemas ja see on lapsevanema rolliga kaasnev nähtus. Tihti on usaldada raskem.
Vajadus- ja väärtuskonfliktidest saab pikemalt lugeda Thomas Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“. Selles raamatus ja ka Gordoni perekooli koolitusel räägitakse lähemalt ka kõigist oskustest, mida on vaja, et saaks ilma karistuste ja võimuta lapsi kasvatada. Selgete vajaduspõhiste piiride olemasolu ja nende näitamine on oluline võtmesõna selleks, et vanem võimaldaks lapsel karistuste asemel tagajärgi kogeda.
Postitus muudetud Auli Kõnnussaar poolt.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
