Mul on peagi 1a4kuuseks saav poeg. Kasvatan teda üksi. Mure seisneb selles, et lähen tihti tema peale kohutavalt närvi ja olen teda 2 korda lahtise käega näkku löönud (ühesõnaga andnud kõrvakiilu). Mõne korra olen löönud teda käega vastu pead ja aeg -ajalt tukistan (siis kui tema mind lööb, juustest tirib või asjadega minu pihta viskab).
Näkku löömisele on eelnenud alati tema teod, mis mind endast välja viivad, nii, et silme eest must. Esimene kord oli siis kui rääkisin telefoniga tähtsat kõnet ja ta ainult vingus ja virises mu kõrva ääres, nagu meelega tegi seda. Ma ei kuulnud midagi,. mida inimene telefonis räägib ja ühel hetkel lõin teda.
Teine kord oli just äsja, kui laua taga teda söötsin. Täiesti tavaline toit, kartuli-hakkliha vorm aga tema lihtsalt ajab suust välja nagu ma mingit saasta söödaks talle. Toit veereb maha, terve lauaalune on nagu toidupomm oleks plahvatanud. Ja nii iga ampsu peale. Läksin sellest solkimisest nii vihaseks, et ei jõudnud isegi midagi mõelda kui olin talle juba kõrvakiilu andnud. Peale seda sõi ilusti oma toidu ära.
Ma olen selline inimene, kes ei talu toiduga solkimist ja elamise läbustamist, sest pärast pean ma pool tundi kööki puhastama jälle. Samas saan ma aru ja tunnen hiljem kohutavaid süümekaid, et olen nii väikest last löönud ikkagi. Kuidas see talle võib mõjuda?
Aga ma lihtsalt ei suuda, niii vihaseks lähen ja see löömine toimub sekundiga, ilma et enne endale aru annaksin sellest.
Mida ma peaksin tegema, et seda enam ei juhtuks? Kardan, et löön ka edaspidi ja see mõjub lapse aregule ja psüühikale.
Saan aru, et tunnete end väga halvasti, kuna lähete oma väikese lapse käitumise peale nii närvi, et olete teda mitmeid kordi juba löönud. Kardate, et teete seda veelgi, kuna te justkui ei suuda ennast nendel hetkedel kontrollida. Aitäh, et küsite nõu ja abi ega jäta end üksi selle probleemiga. Kindlasti mõjutab teie käitumine lapse arengut. Laps vajab turvatunnet, et ta õpiks usaldama teisi ja iseennast. Lisaks õpib laps teie eeskujust ning talle võib tunduda, et löömine ongi normaalne viis oma vajaduste väljendamiseks. Laps ei ole selles vanuses veel võimeline tajuma, mis on viisaks. Laps ei suuda selles vanuses veel enda käitumist kontrollida. Lapsed õpivad teistega arvestama tasapisi ning see võtab aastaid aega. Laps vajab, et tema vajadused oleksid vanemate poolt mõistetud. Iga laps väärib turvalist kodu ja iga lapsevanem väärib toetust, et luua sellist kodu!
On täiesti normaalne, et väike laps ei suuda ema vajadustega arvestada. Laps on väike ja ebaküps ning ema on täiskasvanu. Kui tahate tõesti, et te enam last ei lööks, siis peate tegema väga selge otsuse. Koos kindla otsusega, et te ei löö enam oma last, on vaja teil otsustada, mida teete, kui teie ärevus jälle nii kõrgeks peaks tõusma. Kas lähete korraks teise tuppa, helistate mõnele usaldusväärsele sõbrale, rahustate end mingite konkreetsete mõtete abil maha (näiteks millegi sellisega „laps on väike ja ta ei tee seda mulle meelega“). Mis aitaks just teil ennast rahustada? On väga oluline, et teie leiaksite võimaluse endale erineval viisil abi ja toetust otsida.
Te ütlete, et lööte last automaatselt, siis kui olete väsinud või vajate midagi (vaikust). Teil on vaja leida võimalusi, et oma tassi täita ja vältida üleväsimust või liigset emotsionaalset pinget. Kas saate endale paluda appi sõpru, tuttavaid või sugulasi? Kas saate kellagagi oma muredest ja rõõmudest rääkida? Kas keegi saaks teid vahel majapidamistöödes aidata? Iga väikese lapse vanem vajab toetust, et jaksata lapse tujudest hoolimata jääda piisavalt rahulikuks. Laps on sõltuv vanemast. Vanem ei peaks olema sõltuv lapse käitumisest ja tujudest. Keegi ei ole sündinud lapsevanemaks, kõik teevad seda, mida nad ise on oma vanematelt õppinud ja kõigil on õigus õppida uusi oskusi juurde.
Kuna te vihastudes kaotate kontrolli, siis soovitan, et pöörduksite ka psühholoogi või pereterapeudi poole, et saada teadlikumaks oma automaatsetest reaktsioonidest. On üsna tõenäoline, et keegi on lapsepõlves ka teiega sarnasel vägivaldsel viisil käitunud. Need mustrid kipuvad korduma. Kui aga teadvustada oma mustreid, õppida mõistma lapse psühholoogiat ja vajadusi ning hoolitseda järjekindlalt oma vajaduste eest, siis on võimalik muuta oma automaatset käitumist. Konsulteerides psühholoogiga võite leida endale uusi ideid, kuidas lapsega erinevates olukordades käituda.
Teie ja teie laps väärite, et otsiksite endale piisavalt toetust, et jaksaksite teha kindla ja selge otsuse, mitte lüüa enam oma last. Kui teil on küsimusi, siis võite siia ka edaspidi kirjutada.
Soovitan lugeda ka meie nõustajate artikleid kodulehel olevast uudiskirjast.
Soovin jõudu ja otsusekindlust ning aina rohkem rõõmu oma lapsest!
