Tere!
Mul on mure oma 4-aastase tütre pärast, keda tabavad päevas mitu-mitu korda vihahood. Asi saab alguse mõnest pealtnäha täiesti tühisest asjast. Näiteks joonistab laps rahulikult laua taga, kõik ei tule päris nii välja nagu ta tahaks ning sellele järgneb meeletu röökimine. Ta saab väga vihaseks, hakkab karjuma näiteks mulle, et see on sinu süü ja tuleb isegi kätega kallale. Püüan säilitada rahu ja pakkuda, et joonistame koos, kuid see ajab teda veel rohkem kurjaks. See vihane karjumine võib kesta päris pikalt, 15 minutit ikka. Ja nii päevas mitu korda - igale ebaõnnestumisele järgneb väga vihane reaktsioon.
Lisaks karjub ta enamuste minu ettepanekute peale. Riietumine on igapäevane näide. Kui ma ütlen, et palun pane sukapüksid jalga, siis järgneb kohutav karjumine, et ei taha. Üritan seletada, et rääkida tuleb rahulikult ja leiame koos mõne teise lahenduse, aga seda ta ei kuula.
Arvasin, et võibolla käitub ta nii ainult oma vanematega, aga see nädal käitus hoidjatädiga samamoodi, kes oli sellest väga ehmunud...
Kas oma tuppa rahunema saatmine on meie poolt õige lähenemine või peaks kuidagi teisiti käituma?
Teie laps ei nõustu teie ettepanekutega, mida talle teete ning kipub oma ebaõnnestumistes süüdistama teid. Ta käitub sarnaselt ka hoidjaga. Teie küsimus on, et kas karjumise puhul on õige last teise tuppa rahunema saata. Saan aru, et otsite viisi, kuidas lapse vihahoogudesse suhtuda ja kuidas käituda. Teise tuppa on soovitav laps saata vaid sel juhul, kui vanem tunneb ise nii tugevat ärritust, et teeks muidu lapsele halba. Teise tuppa saatmisega annab vanem lapsele sõnumi, et sa pead oma tunnetega üksi hakkama saama ja sa ei meeldi mulle, kui sa tunned oma tundeid.
Lapsed on oma arengule kohaselt emotsionaalselt ebaküpsed. Nad alles õpivad oma tunnete ja pettumustega toime tulema. Nad alles õpivad rahunema. Lapsed vajavad täiskasvanut, kes oleks eeskujuks oma vajaduste väljendamisel ja tunnetega toimetulemisel. 2-4 aastane laps eraldub psühholoogiliselt emast ja sellega kaasneb erinevaid vastuolulisi tundeid – põnevust, üksindust, hirmu ja rõõmu. Laps võib olla väga õnnelik oma iseseisvuse pärast ja järgmisel hetkel nii üdini pettunud kogu maailmas, kuna tal ei tule näiteks joonistamine hästi välja. Lapsel on vaja kogeda, et vanem jääb rahulikult kohale ja usub, et laps teeb oma parima, mis ta suudab ja ei nakatuks lapse emotsioonidest.
Selleks, et vihahooge vanemana kergemini taluda on hea mõista neid natuke sügavamalt. Mis on viha? Viha on tugev tunne, mille all on alati mõni muu abituks, lootusetuks või jõuetuks tegev tunne – hirm, kurbus, süü, häbi, üksindus, alandus jne. On hea, kui vanem teaks, et viha ja jonnimine on lihtsalt oma sisemise segaduse väljendamine. Vanem võiks püüda mõista lapse neid tundeid, mis on viha taga ja peegeldada seda lapsele mõistvalt tagasi. Kui olukord vähegi lubab, ei ole vaja lapse nuttu vaigistada. Pigem on lapse arengule toeks, kui vanem aitab lapsel end väljendada. Laps võiks saada kogemuse, et temaga ei ole midagi valesti, kui ta tunneb tundeid, mis on nii suured ja hirmutavad. Tasapisi õpib laps oma viha taga olevaid emotsioone ja vajadusi vanemale sarnaselt väljendama. Lapsele tuleb anda aega!
Mida teadlikum on vanem oma vajadustest, seda suuremat selgust see loob ka lapse jaoks. Laps vajab kogeda selle maailma piire, milles ta elab. Lapsel on vaja teada, mida tahab või plaanib tema vanem. Selles vanuses on lapsel arenguliselt oluline hakata nägema oma vanemaid ja eriti ema eraldi isiksusena, kellel on omad eelistused, huvid, rõõmud ja vahel ka mured, mille lahendamisel ta endale piisavat abi oskab leida. On tähtis, et lapse nutu peale ei loobuks vanem oma piiridest. Vanem peaks andma oma käitumisega lapsele selge sõnumi, et on turvaline olla pettunud ja väga kurb. Laps õpib toime tulema frustratsiooniga, et maailma ei ole alati selline nagu tahaks ja sellest hoolimata on tema ümber hoolivad ja mõistvad inimesed.
Seega soovitan peegeldada lapsele tagasi tema tegelikke tundeid ja vajadust. Uskuge, et ta ei tee seda kisa pahast tahtest, ta lihtsalt ei oska teisiti. Kui lapsel on tugevad tundeid, siis pole vaja midagi selgitada. Võib olla lapse jaoks olemas ja püüda mitte nakatuda lapse emotsioonidest. Ka süüdistuse puhul peegeldage lapse tegelikku tunnet („Sa oled kohe nii pettunud, et see pilt ei tulnud selline nagu sa tahtsid“). Kui vanem jääb piisavalt rahulikuks, siis laps õpib mõistma, et vanem ei ole tema joonistusega kuidagi seotud.
Suurema huvi korral võite lugeda ka meie uudiskirja, milles erinevad nõustajad räägivad nutust ja jonnist. Saadaval on ka mitmeid häid raamatuid, millest ideid saada.
