mees komandeeringus,oktoobri keskel juba tagasi norm elu,aga probleem selles,olen v2ga n2rviline,kui lapsed ei kuula karjun,ja muutkui karjun nende peale,mind ajendas kirjutama see et t2na läksin oma 5 aastasele pojale kallale mul j6ud otsas,ma kahetsen seda...ei oskagi kuidagi kirjutada,aga vajan n6u kuidas hakkama saada seni kuni meest k6rval pole,sest mind lapsed ei kuula,aga eks ise olen syydi ka selles,ma pole eriti j2rjekindel ja lähen kähku endast v2lja...........mida teha??teha päeva kava ja sellest kinni pidada?ja kuidas saan nii et ma ei karjuks nende peale ega korduks see et kallale lähen (laste vanused:3 a,8a,10a ja siis poiss 5 a.)oleme alles siis kanti kolinud ja mul pole siin s6pru kellelt n6u kysida,eks lapsed ka elavad seepärast rohkem välja kuna neil sama mure :S....
Kirja järgi tundub mulle, et te pole mitte saamatu ema, vaid väga ülekoormatud ema.
Nelja lapsega üksi hakkama saada on tõesti keeruline, sest igaüks neist vajab armastust, tähelepanu ja hoolt. Kuid teid on ainult üksainus. Teie energia, kannatlikkus, hea tahe, armastustunne ja kõik muu tore, mida lapsed arenemiseks vajavad, ei ole ju põhjatu allikas. Keegi ei jaksa vaid anda ja anda. On vaja ka saada. Teil on hädasti vaja ka iseendaga tegeleda: peate saama olla mitte vaid ema, vaid ka sõbranna, oma eriala esindaja, tütar, õde, mõne hobi harrastaja, mere ääres jalutaja, kohvikus istuja jms. Ühe sõnaga: teil on vaja täita oma isiklikku tassi, muidu saab see tühjaks ja siis olete hädas nii teie kui ka teie lapsed. Kui mees on veel mõnda aega ära, tuleks mõelda abistava võrgustiku loomisele enda ümber.
Kirjutate, et olete värskelt kolinud. Ehk saab naabritega tutvust teha, leida sealt hoidjatädi või lastega naabrinaine, kellega laste eest hoolitsemist veidi jagada saaks? Kui laste vanavanemad või tädid-onud pole just teises Eesti otsas, saavad ehk nemadki teile veidi hõlpu anda. Vahel häbenetakse abi küsida, sest usutakse, et kõigega tuleb üksi hakkama saada. Mina arvan, et ei tule, suhetel on ikka ja alati ka abistav iseloom, ja lastelegi on põnev näha uusi inimesi enda ümber.
Vägivalla kasutamine on enamasti pankroti tunnus – ükskõik, kas seda rakendab teiste kallal suur või väike inimene – tegu on olukorraga, kus mõistus on otsas, häda suur, ja kuidagi tuleb toime saada: siis lähevadki käiku valjuhäälne riidlemine ja ähvardused, laksud, tutistamine, löömine jms. Enamasti see juhtubki olukorras, kus lapsevanemate tass on tühi. Kuid lapsed ei saa seista selle eest, et vanem saaks oma vajadused kaetud. Selle eest saab seista ainult lapsevanem ise.
Kui ema saab mõnegi hetke, kus keegi teda sabast ei sikuta, siis on see võimalus uue energia tekkeks. See ema, kelle isiklikud vajadused on paremini kaetud, jaksab kindlasti olla rõõmsam, kannatlikum ja rahulikum ema. Ka on suuremate lastega võimalik teha kokkuleppeid, mis elu lihtsamaks teevad. Kui 8- ja 10-aastane enda tagant ise koristavad ja teidki jõudumööda kodutöödes ning väiksemate hoidmises aitavad, on juba ka kergem. Koduelu on ju paljuski nagu meeskonnatöö: kui ülesanded on jagatud, on kõigi elu lihtsam.
mul j6ud otsas,ma kahetsen seda...ei oskagi kuidagi kirjutada,aga vajan n6u kuidas hakkama saada seni kuni meest k6rval pole,sest mind lapsed ei kuula,aga eks ise olen syydi ka selles,ma pole eriti j2rjekindel ja lähen kähku endast v2lja...........mida teha??teha päeva kava ja sellest kinni pidada?ja kuidas saan nii et ma ei karjuks nende peale ega korduks see et kallale lähen