Tere.
Mure siis selline. Tean, et selles vanuses lapsed jonnivad ja panevad vanemaid proovile. Aga see mida teeb meie pesamuna , on kohutav. Ja tänu sellele lähen endast väga välja, ei puudu ka pepulaksud. Ta näpistab, hammustab, lööb, röögib sõna tõsises mõttes. Suuremad poisid on juba täiskasvanud ja nendega ei olnud mingeid probleeme. Kuid see sell ületab kõik. Isegi see ei aita, kui ta sülle võtta tema jonni ajal. Ta lihtsalt küünistab siis ka. Ja seda teeb ta ka siis, kui on hea tuju. kallistame, musitame pidevalt. Sünnist saadik on ta olnud hästi viril, halb magaja, tihti nutuga tõusja. . Aga see viimane tundub , et hakkab muutuma. Rääkima hakkas hilja, kuskil 2a 8k.
Teiseks ei taha ta pükse jalga toas. Oleks kogu aeg palja pepuga. Kui saangi suure kisaga talle püksid jalga, on need paar minutit hiljem jalast kadunud. Pean panema paelga püksid , siis ei saa kätte jalast. Kui juba pool tundi on jalas, siis ei tee enam väljagi, et nad seal on. Ja uusi asju ( tema jaoks uusi, ) ta ka selga ei pane. Alati valib, mida panna. Nt. talveriided kevadriiete vastu vahetada. Seda sain ainult kavalusega. Ning kui ma olen õue minnes pannud talle jope selga ja õues olles hakkab palav, siis ei ole ta nõus jopest loobuma. Või vastupidi. Endal tal võib olla väga palav, aga jope jääb selga. Sama lugu on jalanõudega.
Kolmandaks ei taha ta ise eriti kõndida. Ütleb, et temal on jalad haiged, kuigi väliselt on nendega kõik korras. issiga käib küll, aga mitte minuga. Pean teda tassima süles ja kui seda ei tee siis on vägev kisa lahti.
Neljandaks arvab ta, et on tita. Olen talle näidanud pilte nii titast kui poistest. Ei aita miskit. Õues olles näeb titat vankris ja ütleb kohe- olen selline tita. Poisid jooksevad , kõnnivad õues, aga tema ei saa. ta on tita. Küsin temalt , kus kohast sa tita oled, siis näitab mulle kukalt. Ise on ta üldiselt taibukas poiss. Numbrid 0-9 on selged, lisaks veel mõned tähed.
Poiss on juba aasta lasteaias käinud , sellega harjumine võttis ka 7 kuud aega. Ja kui läheb peale haigust tagasi ,on jälle draama. Puhkus hakkab lõppema, räägin talle, et varsti läheb emme jälle tööle ja sina lasteaeda. Siis kõlab selge vastus, ei taha lasteaeda. emmega koos tööle.
Olen täiesti nõutu, kuidas saada väikemees riidesse, pükse jalga toas, lasteaeda jälle. Ja vabaks tema jonnist, hammustamistest, löömistest.......
Temaga ei mõju meelitamised, keelitamised ka
Saan aru, et soovite muutust enda ja lapse suhetes. Soovite, et suhe oleks sujuvam, rõõmsam ning koostöö toimiks paremini. Selles vanuses lastega koos elamine paneb tõesti vanemate kannatuse proovile. Lapsed ei tee seda muidugi meelega ega teadlikult. See ei ole nende eesmärk. Nende eesmärk on ikka maailma tundma õppida, areneda ja kasvada. Peamine psühholoogiline arenguülesanne on 2-3 aastasel lapsel oma tahte avastamine ja selle katsetamine. Lapse kujunevat isiksust mõjutab see, kas last julgustatakse oma väikeseid otsuseid tegema või hoopis häbistatakse tema lapsikute otsuste pärast. Loomulikult pole lapsel veel kogemust, et teha mõistlikke ja kasulikke otsuseid - hoida pükse toas jalas, võtta palava ilmaga jope ära jne. Kuid tema vaimsele tervisele on vajalik, et ta saaks võimalikult palju ise katsetada ja proovida. Samuti vajab laps näha, millised piirid ja vajadused on vanematel. Laps katsetab oma ideid ja samas on tal vajalik näha vanemaid kui isiksusi, kellel on temast erinevad vajadused, kuid kes austavad ka tema vajadusi. Lapse tahte austamine ja talle oma piiride näitamine samal ajal on tõeline kunst. Nagu ütlete oma kirjas, võib selle kunsti valdamine olla erinevate laste puhul täitsa erineva raskusega.
Te kirjutate, et teil on tekkinud lapsega mitmetel teemadel võitlust - kõnnib või ei kõnni, hoiab pükse jalas või mitte, läheb lasteaeda või mitte. Saan aru, et see on teile endale väsitav ja tekitab pidevat stressi. Teil täiskasvanuna on suur võimalus muuta teie suhtemustrit. Vanemad loovad koduse õhkkonna. Kuidas teie saaksite lõpetada igapäevase võitluse lapsega? Tõenäoliselt on mõned teemad, milles teil on vaja end kehtestada ja teha nii nagu teile mõislik tundub. Kuid proovige leida võimalikult palju neid teemasid, mille puhul te tegelikult võiksite aktsepteerida lapse otsuseid. Otsige teadlikult turvalisi võimalusi, kuidas julgustada last katsetama. Lapse eesmärk on avastada selles vanuses oma tahe ja eksperimenteerida sellega. Laps vajab kogemust, et emotsionaalselt on turvaline iseseisvuda. Laps vajab selles vanuses palju tunnustamist selle eest, et ta üritab asju ise teha. Tal on terve elu ees, et õppida asju mõistlikult tegema. praegu vajab ta, et tema tahe saaks aktsepteerivas õhkkonnas sündida.
Suureks abiks võitluse vältimisel ning lähedase ja aktsepteeriva suhte loomisel on aktiivne kuulamine ja mina-keel. Need aitavad lapsel ennast õppida tundma, aktsepteerida teisi ja ka ennast ning saada kogemusi, mis aitavad aina mõislikumaid otsuseid ilma sunnita tegema. Kuulata tasub last siis, kui tal on mingid tunded või vajadused. Lapse pingeid aitab vähendada, kui ta kuuleb, et ema on temast õigesti aru saanud ja püüab teda mõista. Kui laps tajub, et teda on tõsiselt võetud, siis võib ta isegi oma otsust muuta ja tema pinged vähenevad ning võitluse soov väheneb. Mina-keelt tasub kasutada siis, kui teil on mingid vajadused või tunded. Mina-keeles enda väljendamine ei alaväärista last, ei anna hinnanguid tema otsustele ja aitab lapsel oma vanemat paremini tundma õppida. Ilma võimu ja võitluseta suhtlemise õppimiseks ja praktiseerimiseks on olemas Gordoni perekool. Lisaks on võimalik lugeda raamatuid „Tark lapsevanem“ (Th. Gordon ) ja „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid“ (Faberi ja Mazlish), „Nutt ja jonnihood“ (A. Solter). Samuti on väga head kõik Jesper Juuli raamatud ("Minu piirid, sinu piirid", "Sinu tark laps" jne).
Kokkuvõttes tundub kirja järgi, et teie lapsel on suur vajadus olla ise. Kuna tervise ja pere koostoimimise huvides ei saa lapsel lasta olla pidevalt nii nagu ta tahab, siis on väga suur kunst leida teil võimalikult palju olukordi, milles aktsepteerida lapse "ise olemist" ja "omal viisil olemist". Proovige kas suudate lõpetada lapsega võitlemise, sest üksi ei saa ju keegi võidelda - ikka peab ju olema selleks vastane Kui tunnete, et midagi on selles suhtes siiski liiga rasket, siis võite pöörduda ka meie nõustajate poole ja rääkida silmast-silma ning saada vastuseid oma konkreetsetele küsimustele ning ideid edasiseks. Lapsed on meile tihti suurteks õpetajateks selles, kuidas laieneda ja õppida armastama just sellist last, kes meil on, jäädes samal ajal austavaks ka oma vajaduste suhtes. Ja iga vanem väärib selles õppimises toetust.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
Kui tunnete, et midagi on selles suhtes siiski liiga rasket, siis võite pöörduda ka meie nõustajate poole ja rääkida silmast-silma ning saada vastuseid oma konkreetsetele küsimustele ning ideid edasiseks. Lapsed on meile tihti suurteks õpetajateks selles, kuidas laieneda ja õppida armastama just sellist last, kes meil on, jäädes samal ajal austavaks ka oma vajaduste suhtes. Ja iga vanem väärib selles õppimises toetust.