Tere!
1 aasta ja 2 kuune poisslaps hammustab ja näpistab. Mulle tundub, et ta teeb seda kohe meelega. Olen kurja häälega öelnud, et nii ei tohi teha. Arvan, et ta saab sellest aru küll, et ei tohi, aga teeb seda justnimelt uuesti ja uuesti. Kui ma teen veel kurjemat häält, hakkab ta nutma. Nutab natuke ja hammustab või näpistab justnimelt uuesti! Kuidas peaksin reageerima? Vahest on niii valus, et on kohe raske mitte kurja häält teha.
Olete mures väikepoja hammustamise ja näpistamise tõttu.
Kõige olulisem lapse käitumise mõjutaja on kontakt ema ja isaga. Lapsele on emotsionaalne, tõeline side vanematega äärmiselt tähtis. Väga paljud laste nn käitumisprobleemid on tingitud vähesest või hõredast kontaktist oma vanematega.
Kui laps käitub kuidagi nii, et see on teile vastuvõetamatu, arusaamatu või lihtsalt imelik, siis tuleks mõelda sellele, mis võib olla peidus käitumise taga. Käitumist pole vaja mõista, aga kindlasti on vaja mõista käitumise kaudu edasiantavat sõnumit. Laps ei oska öelda, et ta tunneb ennast halvasti või et tal on midagi olulist puudu – ta annab sellest teada oma käitumisega. On ilmne, et hammustav ja näpistav laps püüab teile millestki endas toimuvast märku anda, ja teeb seda aina uuesti vaatamata keelamisele, kuna te ei ole tema sõnumit mõistnud.
Reageerida on loomulikult samuti vaja, sest lapsele tuleb anda selge märk selle kohta, milline käitumine on lubatud ja milline mitte. Reageerida tuleb kohe pärast ebasoovitavat käitumist ja oma tegelikke tundeid välja näidates: kui sa mind hammustad, saan haiget! Mulle ei meeldi, et sa mind hammustad – see on valus! Nii väikestele lastele peaksid vanemad näitama oma piire nii kehaliselt kui ka sõnaliselt, st keelavaid sõnu võiks saata sõnu toetav miimika, käest kinni võtmine (kindlalt, kuid õrnalt – haiget ei tohi teha). Tähtis on teada, et lapsed võtavad kuulda vanemate neid sõnu, mida vanemad ise samuti usuvad.
Oluline on mitte piirduda keelamisega, vaid kindlasti uurida, mis on lapse tegelik vajadus. Nii hammustamine kui ka näpistamine näitavad, et laps tunneb ennast halvasti. Nii et ühelt poolt annab laps sellest märku, kuidas ta ennast tunneb, teisalt aga küsib abi.
Võiks ka proovida kaardistada, millal, mis põhjusel, mis meeleolus laps hammustab, mis hammustamisele eelneb ja mis järgneb jne. Kui märkate mingeid seaduspärasid, saate eelnevaid või järgnevaid olukordi, käitumisi, meeleolusid muuta püüda ja siis edasi jälgida, milline muutus toob kaasa muutuse lapse hammustamisharjumuse osas.
Pange tähele, mis on sel päeval teistmoodi, kui ta ei hammusta ega näpista. Mis on nn hammustamis-päeval teisiti? Seda mitte ainult lapses, vaid ka teis endas, teie meeleolus või käitumises? Abikaasas? Kui märkate mõnda detaili, mis siin oluline tundub, püüdke rohkendada neid olukordi/käitumisi, mis lapse magamist tunduvad soodustavat. Ja vastupidi – vähendada seda, mis rahulolematust näib juurde tegevat.
Teie enda võimalikud pinged, ebamugavustunded ja rahuldamata vajadused on samuti olulised, sest laps on väga tundlik, ta tajub teie meeleolu väga täpselt. Kui olete pahane ja ärev, on samad tunded lapseski, kui teie olete positiivne ja rahulik, on lapsel kergem rahuneda ka siis, kui ta nt parajasti pole oma tahtmist saanud või on mingil muul põhjusel stressiolukorras.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
