Tere,
tahame last tema enda voodisse magama panna, on juba liiga kauaks meie kõrvale jäänud ja keegi meist ei puhka ilusti välja.
Õhtul saan ta nüüd tema voodisse magama küll.
Asi on selles, et ta ärkab pidevalt öö jooksul üles, esimest korda üldiselt ühel ja samal kellaajal ja siis ta nõuab mind (ema) enda voodi kõrvale ja pean tal käest kinni hoidma ja siis ta võtab mu käe kaissu. Ja nii ma vahest istun seal 15 minutit, 30 minutit, 1 tund. See on hullumeelne.
Ta lihtsalt karjub ja karjub emme, emme. Isegi kui ma istun seal, siis ta tahab vahest isegi, et ma tema voodisse lähen ja võtab mu peast kinni. Lisaks kui ma toetan enda pea oma põlvedele, siis talle see ka ei sobi, lükkab ja tõmbab mu pea sinna kuhu tema tahab, et ma vaataksin.
Proovisin nüüd esimest korda, et ma ei lähe enam tema voodi juurde. Meeletu karjumine, ronib voodist välja, tõstan tagasi, tema jälle ronib välja. Karjub, et ei taha tekki, ei taha patja, viskab padja välja voodist. Siis, et juua, emme aita juua jne. Iga tahtmine käib kisaga. Räägin, räägin, tutistan - miski ei mõju.
Karjus tund aega, siis jäi magama ise. Vahepeal käisin muidugi rahustamas, et ei lasknud järjest karjuda. Enda voodit ei luba ta meie voodi kõrvale ka tõmmata.
Mõistus on otsas, kaua võib, millal ta hakkab normaalselt magama mitte iga 2 tunni tagant ärkama. Nagu beebi. Ise pean tööle minema ja no kui samamoodi öösiti üleval istun temaga, siis minust küll seal mingit kasu ei ole.
Ja no muidugi on ka löömine tema tegevuste hulka tulnud.
Ise olen täheldanud, et jonnihood on alanud alates ajast, mil lasteaeda läks. Mai kuust käib lasteaias. Algus oli natuke keerulisem, aga nüüd on ta ilusti seal. Hommikul minna ei taha, nutab, aga kui ma olen juba ise ära läinud lasteaiast, siis on kõik, ei mingit nutmist ja teeb kõike ilusti kaasa ja kuulab sõna.
Üldse on nii, et kui olen mina ja mees, siis koos isaga ei lähe ta kuskile, vaid alati pean mina temaga tegelema. Ainult ema. Kas ta on lihtsalt siis liiga emmekas? Ometi on ta palju tähelepanu saanud ja ma olen temaga mänginud ja kõik koos teinud. Või olengi liiga palju tähelepanu talle varasemalt pööranud, et nüüd ta seda enam nii palju ei saa?
Või on see kõik ealine iseärasus?
Tahaksime rahulikke öid meile kõigile.
Olete mures seetõttu, et laps ei jää oma voodis rahulikult magama, nõudes teid, ja ka üldisemalt tundub ta teile liialt „emmekas“.
Esimene asi, mida saate teha lapse aitamiseks, on teie enda hooliv rahulikkus ja kindlus. Laps ei saa veel oma tunnetega hakkama, see on normaalne olukord. Selleks, et oma tunnetega hakkama saada, on lapsel vaja tunda, et täiskasvanu tema kõrval saab oma tunnetega toime, olles hooliv, rahulik, otsusekindel. Kui käite kurvalt ja heitunult kahe voodi vahet, ise väsinud, lapsest kahju, endast kahju, olukord tundub lootusetu... kõik see kokku on omal moel selle olukorra säilitaja.
Laps, kes käitub teie poolt kirjeldatud moel, on kindlasti hädas. Lapse häda muutub aga selle tõttu veelgi suuremaks, et ka teie olete hädas. Laps loodab teile. Olukorra muutmine sõltub teie käitumisest ja suhtumisest, sest seesuguste olukordade lahendamise eest vastutab vanem, mitte laps. Kui teil on kindel sisemine otsus: laps peab magama oma voodis, siis see peaks andma teile ka ressurssi selle olukorraga rahumeelselt toime tulla. Loomulikult on vaja lapsele rääkida sellest, kuidas teie asja näete (kirja järgi saan aru, et olete seda teinud), miks peate tähtsaks, et laps eraldi magaks jmt, samas on aga tingimata vaja ka last kuulata. Magamisteema võiks üles võtta päevasel ajal, kui olete mõlemad rahulikud. Siis saate lapsele endakohaselt rääkida sellest, kuidas teie tahaksite, milline õhtune magamaminek välja näeks, samas saate last ärgitada kirjeldama seda, kuidas tema tahaks, et oleks. Ehk on ka lapsel ideid, mis teda aitaksid, näiteks kindlad rutiinid: õhtune koosmängimine, hambapesu, muinasjutt või laul, kalli-musi. Kindlad rutiinid on toetavad, vähendavad võimalikku ärevust ja pinget. Lapsel on ikka omad tahtmised, kuid laps ei pea alati oma tahtmist saama. Samas on lapsele kindlasti vaja, et teda kuulataks ja mõistetaks. Nii et last kuulates (ja ka öises olukorras) andke lapse soovidele kinnitust: jah, ma saan aru, et sa tahaksid, et ma olen su juures, sa tahad, et ma magan sinu kaisus jne. Andke lapsele kõigepealt see sõnum, et mõistate teda. Alles pärast seda rääkige sellest, mida teie tahate. Püüdke alati olla oma sõnumites kooskõlaline. Kui laps tajub, et te räägite seda, milles tegelikult kahtlete, siis on lapski segaduses: emme sõnad räägivad üht, aga tema silmad, keha aja miimika räägivad teist – ta ei tea, kumba uskuda.
Kui lapse tahtmistega on eri lugu, siis lapse vajaduste eest tuleb kindlasti seista. Lapse põhiline arenguline vajadus on hea emotsionaalne kontakt oma vanematega, mille kaudu laps tajub, et ta on oma vanematega turvaliselt seotud, kaitstud, armastatud. Lapse õhtune unetrall võib olla ka sellest tingitud, et tal on päeval kontakti vähe olnud. Nii et kui mängite, joonistate, vestlete – siis tehke seda 100% ja ka kui tegelete oma asjadega – siis öelge lapsele, et teil on muud asjad ja tegelege 100% nendega. Vahel on nähtav, et ema on lapsega küll palju koos, aga lapsel on ikka emast puudu. Siin on tihti tegemist sellega, et ema füüsiline keha on küll kohal, aga tema mõtted on mujal. Mõistagi või asi osaliselt olla ka nii, nagu te ise pakute: olete olnud palju koos, ja nüüd laps ei mõista, miks selline muutus.
Mõelda võiksitegi ka sellele, kas ehk liiga palju muutusi korraga lapse (ja ka teie) ellu ei ole tulnud: lapse oma voodisse kolimine, lasteaeda minek, teie tööleminek. Iga muutus on pinge, on vaja aega, et harjuda, ajakasutuse ümberjagamist, ka uusi reegleid. Kaasake ka abikaasa mõtlema, mis selles olukorras saaks teha teisiti – nõnda, et kõik oleksid rohkem rahul. Lapsel ja isal võiksid olla omad koostegemise rutiinid – looge need.
Tutistamisest ka. Tutistamine on karistus. Iga karistus alandab lapse eneseväärikust. Kõlab kurvalt: keegi on hädas, ja saab abi asemel hoopis karistada. Laps ei ole meelega paha ega ülereageeriv, ta lihtsalt näitab oma käitumise kaudu, et tal on midagi puudu. Lapsevanema ülesanne on käitumist mitte üle tähtsustada ja uurida, milline katmata vajadus on peidus selle käitumise all.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
