Mu 3a2k tütar on viimasel ajal muutunud täieti võimatuks - ei kuula sõna, jonnib väga tihti ja elab mul lihtsalt seljas.
Ma ei jõua enam nii.
Ta ajab mind endast välja. Üritan algul temaga rahulikult rääkida, kuid kuna ta ei kuula, siis see ärritab mind ja muutun vihaseks.
Ma ei tea, kuidas teha nii, et ta kuulaks mind ja laseks mul rahulikult oma asju ka vahel teha.
Jonnib väga tihti.
Lasteaeda läheb augustis. Loodan, et siis läheb asi paremaks ja saan veidi hinge tõmmata.
Kas peaksime ehk lastepsühholoogi juurde minema? Vajan ehk ise ka psühholoogi abi, kuna mul on stress (ärritun väga kergesti jne.) ja ka suhted mehega on pingelised.
Olete mõelnud, et teie ärrituvus tuleneb sellest, et kogete ise pingeid ja teie suhted mehega pole korras. Sellest täiesti piisab, et ka laps muutuks rahutuks, on nõudlik, hoiab teie lähedusse. Tema selline käitumine ja jonnimine ei tähendagi muud, kui tema ärevust, püüdu saada kindlustunnet, kogeda, et kõik on hästi. Kui ta aga kogeb, et ema ärritub, saab ta signaali, et midagi on halvasti ja tema ebakindlus ja ärevus kasvab ning käitumine muutub järjest enam väljakutsuvaks, mis omakorda teid ärritab. Seega olete juskui suletud ringis ja laps ise ei oska sellest ka välja tulla. Esmalt vajaksite teie ise muutust, teie enda meeleseisund, teie pinglised suhted mehega on see, mida laps tunnetab ja oma käitumisega peegeldab. Niisiis, mida saaksite teha selleks, et tunneksite end rahulolevana, rõõmsana, tasakaalukana? On ju arusaadav, et pingelised suhted ei võimalda teil end hästi tunda ja keskenduda tulekski esmalt sellele. Loomulikult on mõistlik pöörduda spetsialisti (pereterapeut) poole, kui suhted on ummikusse jooksnud ja sel juhul on vajalik pöörduda koos mehega. Teie mõlema vaatenurk on oluline, et mõista, mis on teie suhetes keeruliseks osutunud ja leida viise, aitaks teineteist mõista ja suhetest rõõmu tunda. Teie mõlema heaolu on oluline ja teie hea suhe on parim ka lapsele.
