ei ole ise kasutanud, kuna laps veel nii väike ega saa aru
teoreetiliselt pooldaksin hoopis rohkem oma tuppa rahunema/järele mõtlema saatmist.
Nurkapanemisel on mu meelest kaks varianti - kui teised näevad, on see alandav nagu häbipost ikka. Kui keegi ei näe (lapsega kahekesi kodus olla) siis oleneb karistuse serveerimisest, kas ja kuidas see mõjub.
üldiselt arvan, et nurkapanemine on parem kui lapse löömine - kahe käega ei poolda siiski kumbagi
Jah pean tunnistama et olen pannud last nurka- 6aastane. parem ikka kui füüsiliselt karistada ja sab aru küll pärast mille eest seisis :rolleyes:
Millest ta pidi aru saama? Kas see lahendas põhjuse, miks halvasti käituti?
Ja nüüd kullake - marss nurka sest sa ei kuula ega kuule oma last ja kasutad ära oma mõjuvõimu, vanust, vanemaks olemist. Kuidas sa ennast tunned seal? Oled solvunud? Kas sina said aru mille pärast ma sind nurka panin???????Ja seisad seal 10 minutit ja mõtled enne kui mulle vastad!
Võiks ju arvata, et nurkapanemine on parem kui füüsiline karistus, sest lapsele ei tehta haiget. Kui aga küsida, mis on nurkapanemise mõte, siis tegelikult tahab ju vanem, et laps mõistaks, milline tema teguviis ja mispärast vanemale vastuvõetamatu on. Ja muidugi soovib vanem, et laps muudaks oma käitumist. Neid eesmärke nurkapanemine tegelikult ei täida. Võimalik, et laps mõtleb ja mõistab, kuid enamasti näevad lapsed olukordi meist, täiskasvanutest, erinevalt.
Kui tahame kuhugi sõita, valime enamasti otsetee, et kiiremini pärale jõuda, aega ja raha säästa. Pikemat teed lähme selleks, et mingeid vaatamisväärsusi nautida.
Ka suhtlemises n.ö.otseteed kasutades saame paremaid tulemusi. Olukorras, kus lapse käitumine on lapsevanemale vastuvõetamatu, on sobivaimaks nn.kolmeosalise konfronteeruva mina-sõnumi kasutamine.
S.t. Kirjeldan hinnanguvabalt lapse käitumist(seda, mida laps tegelikult teeb, st. seda, mida ma näen või kuulen, mitte seda, mis mina sellest arvan!)+ selle käitumise mõju mulle + minu tundeid (selle mõju suhtes).
Nt. "Koristasin toa ära. Nüüd, kui jõudsin poest tagasi, on sinu mänguasjad toas laiali, lillepott ümber aetud ja muld koristamata. Olen tõsiselt pahane, et pean uuesti koristama hakkama ja aega kulutama."
PAUS! Nüüd tuleb kuulata ära lapse reageering ning kui vaja, aktiivse kuulamise abil sõnastada lapselt kuuldu. Järgnevalt saab liikuda edaspidiste kokkulepete poole. Juhtunut ei muuda miski, süüdistamisest pole kasu, tähtis on, mida sellest olukorrast edaspidiseks õppida.
VANEMAD, KES POLE PEREKOOLIS KÄINUD, ARVAVAD, ET SELLINE SÕNASTAMINE ON RASKE, VÕTAB AEGA JMS.
NURKAPANEMINE ON KAHTLEMATA VANEMA JAOKS LIHTSAM. AGA KAUGEM MÕJU- ARUSAAMINE JA KÄITUMISE MUUTUS TULEB MINA-SÕNUMEID JA KUULAMIST KASUTADES KIIREMINI JA PÜSIVAMALT.
Mind ei ole nurka pandud.Ma ei ole oma lapsi nurka pannud. Kuid ma mäletan, kui tuntav oli klassikaaslaste häbi ja alandus, kui neid koolis nurka pandi. Ma ei taha seda ühelegi lapsele.
Ja kümne aasta jooksul, mil ma olen Gordoni perekoole läbi viinud, pole ma kohanud ühtki vanemat, kes toimivaid kasvatusoskusi omandanuna oleks tahtnud vanade juurde tagasi pöörduda.
Usun, et iga vanem püüab teha oma parima. Seega siis nurka panevad või vitsa annavad vanemad, kes ei oska selles olukorras midagi muud teha. Ma loodan kogu südamest, et iga vanem, kes oma lapsest tegelikult hoolib, oleks ise valmis toimivamaid ja inimsõbralikke kasvatusoskusi omandama. Sellest võidaks nii vanem kui laps ning kokkuvõttes kogu ühiskond.
See oleks minu jõulusoov.
