Mul on 4,5-ne poeg ja 2-ne tütar. Poiss on hästi rahulik ja asjalik tegelane, tüdruk jälle kõva jonniga ja suur kisaja.
Viimasel ajal on poiss, aga täiesti sõnakuulmatuks muutunud. Ütle talle üht ja sama asja 10* ja ikka ei kuula, kuni asi läheb karjumiseni välja. Või siis lööb õde, kui see mõne asja võtab, olen keeland tal korduvalt seda teha ja isegi talle sama teinud nagu tema õele, aga miski ei aita. Mina kaitsen tüdrukut, tema muutub sellest veelgi enam sõnakuulmatumaks. Tegelen poisiga rohkem, hakkab tüdruk tüli norima. Ma tahaks kõigest väest lastesse suhtuda võrdselt, aga see on võimatu, kui üks on hea läheb teine torkima ja jälle on kisa ja ega väiksemgi tülides süütu ei ole. Nüüd on poiss mõned kuud lasteaias käinud ja talle väga meeldib seal ja alati, kui tahab on saanud koju jääda. Sellest alates on aga jutud muutunud. Kui midagi ei saa, ütleb, et sa ei ole enam minu armas emme või siis et panen kõik põlema või lööb katki. Oleme selgitanud talle, et need jutud on rumalad ja mõelgu, mis siis saab, kui tal enam ei ole emmet ja kodu on põlenud jne., aga ei aita.
Mõnel teisel hetkel on nad aga jälle inglikesed.
Võin sulle omast kogemusest öelda, et kõige tänamatum töö on olla laste vahel rahukohtunik. Keegi pole kunagi rahul, ükskõik mille alusel sa õiguse annad. See on küll huvitav, et lasteaeda panemine sulle probleeme juurde tõi. Minul oli nii, et kui üks läks lasteaeda, siis probleemid kadusid poole võrra väiksemaks. Mis seal lasteaias siis toimub?
Lasteaia probleemideks on ainult need jutud. Muidu on tal seal tore ja õpib uusi asju. Näiteks mina ise ei oska eriti temaga meisterdada, seal koos tehes ta on väga õnnelik ja uhke. Ja kõik ettevõtmised on ka suureks rõõmuks. Aga eks need jutud ja hiljem ka roppused tuleb koos ära seal õppida. ma ei oska veel lihtsalt neile piiri panna.
Mul täpselt sama vanad lapsed, ainult selle vahega, et vanem on tüdruk ja noorem poiss. Ja täpselt sama trall käib meil ka. Vanem tunneb end tihti kõrvalejäetuna sest väiksem lihtsalt vajab minu tähelepanu ja abi rohkem. Tunnen tohutult süümepiinu. Tüdruk tahab olla hea ja talle meeldib, kui me kallistame jne. aga järgmine hetk läheb ta venna juurde ja hakkab pihta üks kaklus ja väiksema kiunutamine, mina võin oma hääle sealjuures kähedaks karjuda - see ei kõiguta eriti kedagi. Asi viib siis selleni, et olen tüdrukut tutistanud. Ja ta solvumine on nii ääretu ja see pilk, mille ta minu poole saadab on täis ahastust. Ma ei tea millal see ükskord lõpeb, et ma saaksin neid mõlemaid võrdselt kohelda ja tüdrukul kaoks see tunne, et tema on vähem tähtis. Ma lausa tajun seda, et nii ta tunneb.
Kõlab jube trafaretselt, et võta aega ja räägi suuremaga. Ja tekitab tohutut tahtmist vaielda. Kust võtta aega ja pikka meelt kui sul on kaks väikest? Sellepärast usun, et võib-olla ei taha sa edasi kuuldagi miskit.
Siiski - oli mul ka umbes sama lugu. Ja olin küll suures ummikus. Keelasin suuremat ja asi läks ikka hullemaks ja hullemaks. Koguni nii hulluks, et leidsin ennast psühholoogi ukse tagant. Ausalt öeldes ei saanud ma sealt väga palju, kuid midagi siiski.
Ise olin ka juba arusaamisel, et lapsele kuluvat ajahulka ei saa suurendada, kuid kuidagi on vaja muuta seda aega kvaliteetsemaks, mis ma lapsega olen. Ja siis lugesin ühe raamatu teise järel. Hirm oli ka, mõtelsin , et äkki minu lapsest saabki suurena selline, kes läheb seadusega pahuksisse.
Nüüd olen tegelenud endaga, just iseendaga ja selle mõtte sain sellest Gordoni Perekoolist. Olen võtnud aega iseendale ja oma asju selgeks mõelnud ja loomulikult rakendanud neid aktiivse kuulamise oskusi ja tulemus on parem. Kaugel ideaalsest, kuid enam ei karda oma lapse pärast. Seega on mul sulle raske nõu anda. Kuid tahtsin lihtsalt endast rääkida. Minu põhjus oli sügaval minus endas.
Mida siis ikkagi teha kui lapsed omavahel ei saa läbi. Vanem teeb nooremale liiga ja kogu aeg üks viril ja ving. Mul ka tüdruk ja poiss kogu aeg karvupidi koos, mine või hulluks. Keelad küll ühte ja siis teist. Nüüd on hakanud pihta teise peale kaebamine: "Emme Erki lõi mind!!!", Emme, Egle võttis mu auto ära ja ei anna tagasi". Üritan küll õiglaselt asjad ära lahendada aga ikkagi üks nägu jääb vingu ja on solvunud!!! Närvid lähevd täiesti krussi sellise asja peale.
Ilmselt need teie vanemad lapsed nooremaid löövadki, et nooremat rohkem hoitakse-hellitatakse, vanemad lapsed on pahased oma konkurendi peale, kes nende arust väljateenimatult nende arvelt tähelepanu ja hoolitsust saavad.
Sest ega täiesti õnnelik ja rahul inimene ei lähe ju kellegagi heast peast vägivallatsema.
Mina arvan, et peaksid võtma kasvõi kord nädalas aega, et oma vanema lapsega kahekesi midagi teha. Kui voolimine-meisterdamine meeltmööda ei ole, võite looduses käia või midagi muud teha. Minu praktika näitab, et asja parandab ka vanavanemate hoolitsus. Tähtis on, et tal kasvõi vahetevahel oleks võimalik tunda end mitte-teisejärgulisena.
Konfliktid laste vahel on paratamatud. Selles loos tundub aga konflikt olema seotud laste varasemate emotsioonidega teine-teise suhtes. Kui teine laps sündis, siis poeg ei olnud ju enam esimene. Sellest võivad tekkida armukadeduse reaktsioonid, vaatamata sellele, et tegite kõik, et tema ei jääks tahaplaanile.
Kui poeg ütleb, et temast ei hoolita, siis sellega ta tegelikult otsib kinnitust, kas mind ikka piisavalt armastatakse. Kindlasti armastate mõlemaid lapsi ja ei tee nende vahel vahet. Kui konfliktid tekivad, siis olge konflikti vahendaja, mitte lahendaja. Vajalik on mõlema lapse kuulamine nii, et üks räägib ja teine kuulab ning vastupidi.
Nendel on jäänud varasemad emotsionaalsed reaktsioonid, mis ei ole täiskasvanupoolset mõistmist leidnud. Piisab, kui vanem kuulab ja mõistab, et lapsel võib olla ka kurb või raske. See tülitsemise põhjus, mis esialgu välja paistab, ei tarvitse sugugi olla tegelik tunnete põhjus.
Lapsed suudavad täiskavanute abiga jõuda probleemi põhjuseni.
Pojal näib selles olukorras olevat probleem. Aitab aktiivne kuulamine ja probleemile koos lahenduse otsimine.
