Pöördun teie poole kuna mul on probleeme oma kaheaastase poja jonnihoogudega. Tean, et need on selles vanuses tavalised ja võib-olla ka vältimatud, aga vajan nõu, kuidas nendega toime tulla. Mõnikord algavad need näiliselt täiesti tühistest asjadest (nt. võtan temalt sokid jalast ja ta hakkab vastu, kuna oleks tahtnud seda seekord ise teha; isa puhastab tal nina, kuid tema nõuab, et mina teeksin seda). Ja tihti läheb ta väga väikese ajaga täiesti endast välja, nutab (karjub) hüsteeriliselt ja viskab end hooga põrandale pikali. Neid hooge on tihemini kui ta on väsinud, aga mõnikord ka siis kui ta on just maganud ja söönud ja kõik tundub korras olevat.
Raamatutest, mida siiani lugenud olen ja teiste vanemate kogemusest olen kuulnud, et kui laps jonnib (karjub) tuleb ta jätta omapäi, ilma igasugusest tähelepanust kuni ta on maha rahunenud ja alles siis temaga tegeleda. Olen oma poja puhul seda proovinud, ta on ära õppinud mõnevõrra kiiremini rahunema, kuid jonnimist ennast see vähendanud pole. Ja olukordades, kus laps on väsinud, mõjub see omapäi jätmine pigem vastupidi - ta võib väga pikalt karjuda ja see ei tundu eriti teda aitavat. Üksikutel kordadel on ta oma jonniga mind nii endast välja viinud, et olen teda tutistanud või laksu andnud – see ei ole loomulikult mingit tulemust andnud, ainult hirmu temas tekitanud. Ja ma ei tahaks teda hirmuga kasvatada. Lugesin just ka raamatut Tark lapsevanem ja seal kirjeldatud meetodid tunduvad olema efektiivsed – olen proovinud aktiivset kuulamist nii palju kui see temavanusega võimalik on ja see on andnud häid tulemusi. Ometi on mul endiselt raske nende jonnihoogudega – mul on tunne, et kui püüan nendes olukordades aktiivset kuulamist rakendada, siis see annab lapse jonnile liiga palju tähelepanu. Üldse tundub temaga sellel ajal rääkimine kasutu kuna ta ei tundu kuulavat. Kas oleks õigem lasta lapsel kõigepealt oma karjumine ära karjuda ja alles siis temaga rääkida? Või on mõni lähenemine, mis selles olukorras paremini töötab? Täiesti vältida neid jonne ehk ei õnnestu, aga ma väga sooviks, et ta endast nii välja ei läheks ja endale põrandale viskamisega nii haiget ei teeks.
Olen teiega nõus, et vältida neid nö jonnihooge päriselt ei õnnestu ja vanematele ei ole see aeg tavaliselt meeldiv. Usun aga, et mõistes paremini, miks lapsed end sel viisil väljendada võivad, on lihtsam endal rahulikuks ja sallivaks jääda, mis omakorda aitab lapsel kiiremini rahuneda.
Ütlesite, et olete mitmeid raamatuid lugenud ja seega usun, et teate, et umbes kahe aasta vanuses hakkab lapses kujunema aina tugevamalt emast eraldi olev „mina ise“ tunnetus ja tahe. Laps hakkab oma tahet kasutama ja katsetama ning see on väga oluline oskus/võime tema edaspidises elus. Keeruline on aga see, et lapsel pole veel kogemusi ja seetõttu kõik asjad ei õnnestu veel kaugeltki nii hästi kui tahaks. Vahel ei meeldi lapsele endale, et mõni asi ei tule nii välja nagu tahaks ja vahel ärritub vanem, kui ta tahaks kiiremini lapsega näiteks õue minna, kuid laps paneb riidesse just omas tempos ja omal viisil. Selleks, et lapse tahe ikka vajalikul määral edasi areneks on oluline vältida igasugust naeruvääristamist ja häbistamist täiskasvanute poolt. Ka jonniva lapse üksi jätmine võib mõjuda alandavalt ja tekitada lapses hirmu tõrjumise ja eraldatuse ees. Laps võib üksi jätmist tõlgendada kui karistust selle eest, et ta kogeb oma tahet ja tundeid. Paljudel täiskasvanutel ongi tänapäeval raske olla kontaktis oma tegelikke vajaduste ja tunnetega, kuna neid on häbistatud või karistatud kunagi endaga kontaktis olemise eest.
Teine põhjus, miks lapsed vahel jonnivad on see, et nutmise teel vabaneb laps endasse kogunenud pingetest ja stressist. Iga laps kogeb teatud pingeid endas - kui ta ei saa midagi, mida ta tahab või kui ta igatseb ema või ei õnnestu tal mõni tegevus, mida ta üritab. Väikesed lapsed maandavad oma pingeid nuttes, naerdes, mängides ja hiljem ka juba rääkides. Seetõttu võib vahel täiskasvanu jaoks väga tühisest asjast tekkida suur nutu puhang. Tähtis ei ole see, mille peale laps nutma hakkas, tähtis on näha ja usaldada, et järelikult on lapses mingi pinge, mis vajab vabanemist. Sel teemal on väga hästi kirjutanud Aletha Solter oma raamatus „Nutt ja jonnihood“ ning ta annab raamatus ka mitmeid nippe ja soovitusi, kuidas käituda nutva lapsega. Raamatu autor julgustab vanemaid võimalusel lasta lastel nutta nii kaua kui vaja, sest see kindlustab hilisema pingevabama olemise ja parema une. Rõhutan veel, et kasulikuna mõjub nutt ikka ainult siis, kui laps ei koge samal ajal hülgamist ning saab piisavalt tähelepanu ka muul ajal.
Mida siis teha, kui laps jonnib? Esiteks võib öelda, et laps, kes nutab tunneb ennast alati halvasti. Kui laps tunneb end halvasti, siis ei ole ju vanemal soovi jätta last üksi. Abistamisena mõjub alati kõige esimesena see, kui laps kogeb, et keegi mõistab ja usub, et ta tunneb end tõesti halvasti. Te ütlesite ka oma kirjas, et aktiivne kuulamine annab teie kogemuse põhjal häid tulemusi. Vastuseks sellele, kas kuulamine ja empaatiline kohalolemine lapse jaoks võib anda jonnimisele liiga suurt tähelepanu, ütleksin nii, et tähelepanu ei pea saama „jonnimine“ vaid laps oma tunnete ja vajadustega. Vanem ei pea järele andma oma piirides ja sellegi poolest saab ta püüda mõista lapse kogemust. Tähtis polegi alati lõpuni mõista, vaid uskuda, et lapsel on siiralt paha olla. Kui vanem tunneb end piisavalt rahulikuna, siis võib ta hoida last ka oma süles ning anda talle kindlalt ja armastavalt mõista, et ta võib nutta ja väljendada oma pahameelt. Te ütlesite ka, et rääkimisel ei tundu olevat mõtet sel ajal, kui laps nutab. Arvan samuti, et rääkimisest pole suurt kasu, olulisem on kuulata ja kohal olla. Aktiivne kuulamine tähendab lisaks ümbersõnastamisele ka sügavat empaatiat ja lapse tunnetele nö ruumi tegemist.
