3 aastat ja 3 kuud vana poiss. Olen täiesti sassis ja endast väljas peale lasteaia arenguvestlust, tunne et see kajastab ka kodus lastega suhtlemisel. Üks laps 15.
Mul on poiss elava loomuga ja päris püsimatu. Kodus peale lasteaeda on ta võimeline mingi aeg vahest 1 tund vahest vähem mängima üksinda või leiab mingi muu tegevuse, mis talle meeldib (lõikab, joonistab vesivärvidega). Pärast seda oleme koos aega veetnud. Ei ole probleeme sellega et ta midagi ei tee ja et ta lihtsalt tormab mööda maja. Me vaatame võimalikult vähe televiisorit ja ta ei istu mul arvutis. Olen kasvatamisega seda meelt et saab rääkida ja kokkuleppeid sõlmida aga 2 korral ma lihtsalt ei saanud enam ja ma tean et sedasi ei toimi aga ma lihtsalt enam ei suutnud ja karistasin lõin teda 2 korral.
Viimasel ajal, see on siis kuskil 2-3 kuud on ta mulle ütlema hakanud "PAHA"see tuleb igalpool ja ükskõik mille peale, püüan selgitada anda mõista nii ei räägita aga tundub talle teeb see juba nagu nalja või ei ole ma nii konkreetne aga see väga ärritab mind.
Kasvataja räägib et laps lasteaias ei tee midagi ja lihtsalt jookseb ringi ei allu korrale, lõhub teiste ehitatud asju ühesõnaga on teda terve rühm täis. Ta ei suuda keskenduda ja istuda rahulikult laua taga. Midagi teeb ainult siis kui keegi on kõrval ja koguaeg tuletab meelde mida tegema peab. Sööb siis on lauaalune, pealne ja ise toiduga koos. Teistele ta nii haiget ei tee ja ei löö ainult lõhub ja läheb teiste vahelist mängu segama. Seda eriti siis kui on rühmas rohkem lapsi, kui on vähem ja rahulikum siis pidi kõik olema korras.
Nüüd peale vestlust tunnen ma käitun kodus nii kohutavalt karjun täna karistasin teda, lõin. Kasvatajad palusid et ta üksi peaks mängima, joonistama ja peab laskma tal üksi puzzlesid panna, et tema eest kõike asju ära ei teeks. Nüüd ma olengi kuidagi täiesti nõutu ja nii halb on olla ja ma tunnen et valan seda kõike lapse peale. Olen täiesti temaga suheldes teistsugune milline ma olla ei taha. Kuidas ma toimima pean? Kas 3 aastane kui kutsub mind mängima kas ma pean keelduma ja ütlema talle mine mängi ise? Millest lapsel selline käitumine lasteaias võib esile tulla? Kas järsku ma veedan temaga koos liiga palju aega ja ei lase tal ise olla mina ise? (kui lasteaiast tuleb ma ei sega üldse vahele lasen tal tegeleda oma asjdega, kui kutsub reageerin)
Olete häiritud arenguvestluse tulemustest ja mures oma käitumise pärast.
3-aastasel, kes mängib ja joonistab üksipäini, ei saa olla keskendumisraskusi, ka 20-30-minutine püsimine ühe tegevuse juures on selles vanuses hea tulemus. Keskkond ja suhted on alati käitumise mõjutajad. Ju siis on kodus enamasti olemas rahulik õhkkond ja teie toetus, et laps saab kodus kirjeldatud moel käituda ja tegutseda. Probleem tundub olevat selles, et miski lasteaia keskkonnas ja suhetes häirib teie last, sellest siis hoopis vastupidine käitumine lasteaias.
Lasteaias on laps õpetaja ja tema abiliste silma all, vastutus lasub neil, nemad peavad suutma reguleerida kõiki olukordi, mis lasteaias tekivad. Kuid loomulikult on laps ka kodu peegel, laps võtab lasteaeda kaasa kodused käitumismallid ja selle emotsionaalse olukorra, mis seal parajasti valitseb. Seetõttu ongi hästi oluline, et lasteaed ja kodu teeksid koostööd, et oldaks vastastikku kursis toimuvaga. Näiteks peavad õpetajad teadma kodusest keerukast olukorrast (nt on käsil vanemate lahutus), et saada aru lapse käitumisest ja teda ka omalt poolt toetada.
Suured ja väikesed inimesed on sarnased, nad on lihtsalt inimesed, kellel on vajadus olla mõistetud ja heaks kiidetud. Üldisem reegel on, et inimese teisi või ennast kahjustav käitumine on viide sellele, et tal endal on mingi probleem, mida aga on sel hetkel võimatu lahendada rääkimise, selgitamise, kuulamise vm rahuliku ja konstruktiivse tegevuse abil. Väikelapsel on probleeme enesest arusaamisega, ta lihtsalt tunneb ennast halvasti ja tema käitumine on viide tema enesetundele. Nii et mida hullemini inimene käitub, seda suuremas hädas ta on. See poiss, kes teiste mängu lõhub, ringi jookseb, ei ole koostöövalmis jms, on omadega puntras poiss. See ema, kes last lööb, on omadega puntras ema. Mõlemad vajavad abi, kuulamist, mõistmist ja toetust.
On kahetsusväärne, et ses olukorras, kus inimene tegelikult vajab abi, saab ta hoopis karistada (kirjutasite, et lõite last). Ka teie ise vajate praegu kõige enam mõistmist ja toetust, et aru saada, mis oli see, mis tekitas seesuguse ülereaktsiooni. Kui teie rahunete, rahuneb ka laps. Kui teie kannatate, kannatab ka laps. Kõik tunded, mis on vanemate sees, on ka nende laste sees, see on tõsine põhjus, miks vanemad peaksid väga hoolitsema iseenda vajaduste kaetuse eest. Sest nagu kinnitab ka teie kiri – kui teie vajadused on katmata, saab kannatada laps.
Praegu tundub esmatähtis see, kuidas teie saaksite tasakaalu tagasi.
Arengu tagab ikkagi tasakaalukas tegutsemine. Teie piisav toetus lapsele ja temaga koos mängimine on sama olulised, kui tema suunamine iseseisvusele. Lapse tähelepanuta jätmine ei tohi olla karistus, see, et te tema iseotsustamist ja iseseisvat tegutsemist positiivselt suunate ja hakkamasaamist tunnustate, on hoopis teine asi.
Teie olete oma lapse ekspert – teie tunnete teda kõige paremini, teie armastate teda, hoolite temast. Igal emal tasub usaldada oma sisetunnet, mis ütleb, mis on lapsele parim. Kui laps tunneb, et temast peetakse lugu, et ta on tähtis ja armastatud, siis see on hea eeldus selleks, et temast kasvaks iseendast ja teistest lugu pidav, väärikas inimene. Kui te peate lugu iseendast ja oma lapsest, siis ei tule ju kõne alla, et teda lööte (see on inimväärikust alandav) või jätate üksi, kui ta vajab abi.
Ehk peaksite mõtlema ka sellele, millised teie isiklikud vajadused on viimasel ajal katmata – emana, naisena, partnerina mehele, oma eriala esindajana, sõbrana, kolleegina... Kui teie vajadused on kaetud, olete te rahulikum ja kannatlikum ema ka oma lastele, nii et seiske ka enda eest.
