Minu laps on täielikult käest ära läinud, ei kuula enam absoluutselt sõna. (P.S Meil ka kodus 2kuune beebi.) Tänasest hakkasin paha lapse tooli kasutama nagu suppernanny on õpetanud. Laps hakkas peeglit taguma ja korduvate keeldude peale see tegevus jätkus. Siis sai sinna paha lapse toolile pandud ning oli seal 2minutut kuni oli vabandamise aeg. Läksin sinna ja ütlesin, et palu vabandust. Laps vastas: "EI". Ta ei tahtnud ära leppida!! Mida siis teha?? Seal suppernanny saates pärast 2minutut kõik lapsed ütlevad "Sorry" ja kallistavad. Aga minu laps on nii solvunud, et ei atha üldse leppida, vabandada ega kallistada. Kas ta peab siis seal igavesti istuma kuni ükskord vabandab?? Lapsest hakkab ju ka lõpuks kahju, ta nii õrnahingeline ja ülitundlik laps. Täna ta pidi juba 3x seal istuma : peegli tagumise eest, vatipükste jalast mitte võtmise eest ja hammaste pesemisest keeldumise tõttu.
Palun andke head nõu!!
Olete mures oma vanema lapse" täielikult käest ära läinud" käitumise pärast. "Paha lapse" tool, mis töötab superlapsehoidja saates ei toimi.
Pean Teid kurvastama, olen veendunud, et see ei hakkagi toimima. See võte halvustab ja märgistab last ega vasta humanistliku kasvatuse põhimõtetele. Teie pettumus on täiesti õigustatud ja lapse protest samuti. Laps on solvunud, Teil on lapsest kahju, sest ta on "õrnahingeline ja ülitundlik laps".
Teie peres on kaks kuud tagasi toimunud suur muutus, perre on lisandunud uus liige. Kirjast ei selgu kui vana on vanem laps, kuid kaks kuud uue, "vanema lapse" rolli sisseelamiseks on lühike aeg.
Esimene laps on solvunud ega pole valmis vabandama sest ei tunne end süüdi. Pigem võib ta tunda end reedetuna, kogu vanemate ja külaliste tähelepanu on suunatud beebile.
Nüüd ta võitleb "oma koha eest päikese all" talle käepäraste vahenditega: peegli tagumine, vatipükste jalast mitte võtmisega, hammaste pesemisest keeldumisega. Ta otsib tähelepanu ja on avastanud, et suudab Teie tähelepanu köita midagi nö korraldades.
Uue lapse sünd on olemasolevale lapsele alati stressi tekitav elumuutus. Tekib palju tundeid, millega laps ise ei suuda toime tulla, nt. armukadedus, hirm olla "unustatud" jms. Laps on segaduses ja õnnetu, sest ei saa sellest tunnete tulvast jagu. Kirjutate ju isegi et, laps on tundlik ja õrnahingeline.
Hea nõu seisneb lapsele oma aja ja tähelepanu jagamises siis kui probleeme pole, kõigi meeldivate tegude kohene tunnustamine. Abiks on kindlasti ka lapse kaasamine beebi eest hoolitsemisse talle sobival moel.
Kõige tähtsam on aga lapsele teadmine, et ta on endiselt "memmemusi" ja ema ning isa armastavad teda väga, et nende armastust tema vastu pole vähemaks jäänud. Meile, täiskasvanutele on see enesestmõistatav, laps vajab kinnitust esialgu ehk iga päev.
Kindlasti läheb see pingeline aeg mööda. Seda kinnitavad minu isiklikud kolme lapse ema kogemused ja nõustamist vajanud perede tagasiside.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Jätsin eelmises kirjas mainimata ühe hea artikli. Usun, et Teie tähelepanu väärib ka veebruarikuu ajakirjas "Eesti naine" ilmunud artikkel "Arm ja hirm", kus on pikemalt juttu lapsevanemaks olemisest.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
