Nimelt mul peagi 4 a saav poiss nutab kui midagi ei saa või kallab midagi maha ja ütlen, et võta rätt ja kuivata ära või ütlen rahulikult, et ära nii palun tee, sest see on ohtlik või käi wc jne.
Hea näide: täna hommikune situatsioon - tuli autost välja ja lükkas ukse kinni, aga õrnalt ja pidin ise uuesti ukse kinni panema. Tema seepeale hakkas nutma lahinal, et tahab ise ukse kinni panna. Ütsin talle, et miks sa siis kohe nutma hakkad . Võiks ju öelda rahulikult, et emme ma tahan ise ukse kinni lükata uuesti. Aga meil ikka nutt kohe platsis.
Või kui tuleb koju / läheme külla ja ütleks tere siis tema hoopis ütleb, et mine ära või ei taha rääkida või midagi muud moodi hakkab õiendama.
Ja kui vaja riide panna siis jookseb mööda tuba ringi ja kui me ütleme, et meie kohe valmis siis selle asemel, et riidesse panna hakkab nutma, et kas minu jätate koju.
Iial ei tea, mis tujuga ta mul lasteaiast koju tuleb. Koguaeg peab ettevaatlik olema. Õnneks on ta ka heas tujus ja siis on ta muidugi väga supper tore pojake.
Suurem osa ajast viha täis laps, aga mis selle tingib - vot ei tea((
Tegeleme lapsega: mängime, käime õues, kinos, külas, ujumas, näitame kui armas ta meile on jne. Ei saaks öelda, et tähelepanu puudus ju.
Siiani olen püüdnud rahulik olla, aga täiega närvi ajab selline asi.
See ei ole ju normaalne kui laps iga asja peale nutma hakkab või siis õiendama. Ühest äärmusest teise.
Tore, et pakute lapsele palju tähelepanu ja veedate aega koos. Kirjeldatud olukordade järgi tekib mul mõte, et ehk on pojal vähe eakohast otsustusõigust, ja kuna see on äärmiselt oluline lapse mina ja enesetoetuse arengus, siis on ka arusaadav, miks laps teie ütlustele ehk liialt valuliselt reageerib. Laps on väike väärikas inimene, kes tahab, et temaga arvestataks, et temast lugu peetaks, kui ta seda tajub ning kogeb, kasvab temast enesest lugupidav inimene, kes oskab seista enda eest ja olla tundlik ka teiste vajaduste vastu.
Lapsed on erinevad, kuid üldiselt 4-aastane laps ei oska veel päris hästi oma soove sõnastada, laps tahab midagi, vajab midagi – mõnda asja oskab ta otse küsida, mõnda mitte. Ukse-situatsiooni sõnum võinuks olla: ma tahan ise hakkama saada, ma tahan, et minu tehtut respekteeritaks, riidepanemise-situatsiooni sõnum: mulle on teie tempo liiga kiire, ma tahan teha asju kiirustamata. Lapsed annavad meile teada oma tunnetest ja vajadustest just oma käitumise ja reageeringute kaudu, ka täiskasvanud kasutavad seda: nt tõusen ja lahkun sõna lausumata toast – selle asemel et öelda, mis minuga toimub, kas ma ärritusin millegi peale või oli mul hoopis vaja tualetti minna – ja teised peavad nuputama, mis toimub. Kui täiskasvanutel on komme oma tegevusi saata kõnega, on suhted selgemad, vähem arusaamatusi ja ka lapsed nopivad kodust kaasa selle mudeli, mida nad seal toimimas näevad.
Eakohase otsustusõiguse lisamise kõrval võiksite mõelda ka sellele, millega seoses on laps nii nutuvalmis, äkki on tal kogemus, et siis, kui ta nutmisega reageerib, on rohkem lootust sellele, et teda mõistetaks ja temaga arvestataks? Ka lapse vihatunded võivad seotud sama ringi küsimustega. Viha taha on tihti hirm. Mida võib teie laps karta? Lastel on palju ealisi hirme, teie kirja põhjal kaldun arvama, et lapse teeb ehk kurjaks hirm, et temaga liiga vähe arvestatakse, ehk on võimalik leida olukordi, kus loosi lähevad lapse pakutud lahendused, nii õpib laps ka koostööd tegema.
4-aastane laps ei pea kindlasti olema julge kõigiga suhtleja, samasugune lapse eripära võib ilmneda ka veel koolieas. Ka täiskasvanud pole ju kõik head suhtlejad, ka nemad valivad, kellega pikemalt juttu rääkima jäävad, kellele aga vaid nappe vastuseid annavad. Loomulikult võite lapsele öelda, et kuidas te tahaksite, et laps käituks, kuid lapselgi peab olema valikuvõimalus. Teie kindlus ja rahulikkus lapsega suheldes, tema eest hoolitsedes, teda mõista püüdes ja teda koostööle kutsudes peaksid andma soovitud tulemuse. Samas ei maksa ka unustada, et lapselgi on omad tujud, keegi ei sära kogu aeg nagu päike, las lapsel olla ka võimalus oma tujudega olla ja nendega toime tulla.
((