Soovin nõu 9 (tüdruk) ja 11-aastase (poiss) lapse karistamise kohta. Nimelt, laste isal on kombeks karistada lapsi kas nõudepesu või koduarestiga. Kui mina olen selline, kes pidevalt korrutab (kuna ühekordsest ütlemisest alati ei piisa) - koristage tuba, viige oma riided ära...jne, siis tema pikka korrutamist ei kannata ja käratab sellele, kes jätab midagi nõutut tegemata - "nädal aega nõudepesu". Õppimise suhtes on laste kõik hästi, ainult tüdrukul on käekiri lohakas. Kui ta ikka püüab, siis tuleb ta ilusam käekiri välja küll. Kui ükskord jälle vihikus kole käekiri oli, siis lapse isa küsis lapse käest - kas tahad koduaresti saada. Mina püüdsin vaikselt (et mitte lapsele näidata meie omavahelist erimeelsust) mehele öelda, et minu arvates on see liig - koleda käekirja eest panna koduarest. Ma ei ütle, et koduarest oleks täiesti välistatud (mingitel väga mõjuvatel põhjustel ehk isegi kaaluksin seda), kuid siis peab lapse tegu olema proportsioonis taolise karistusega. Kuigi, minu arvates näitab lapse karistamine tegelikult lapsevanema suutmatust ehk kui lapsevanem ei oska muud teha, siis kõige lihtsam viis on last karistada. Ma ei väidagi, et ma seda ise ei tee aegajalt. Näiteks olen kasutanud sellist asja, et iga pereliige saab miinuspunkte, kui näiteks midagi vedelema jääb ja kellel nädala lõpuks kõige rohkem miinuseid on, koristab terve elamise ära. Kahjuks laste isa seda väga ei austa, kuna leiab oma asjade vedelemisele alati õigustuse.
Kahjuks sellega veel asi ei lõppe - selline minupoolne karistamisele vaheleastumine viib meie omavahelise tülini. Mees vihastab minu peale ja ütleb lapsele, tee mis taha, kirjuta kuidas tahad. Või kui laps peale seda küsib isa käest mingi isetehtud asja kohta, kas on ilus, siis isa vastab, et mina pole mingi ütleja/otsustaja, küsi ema käest.
Minu arvates on selline käitumine äärmiselt vale - esiteks, karistus ei ole absoluutselt proportsioonis tehtuga ja teiseks, lapsed ei saa ju aru sellisest iroonitsemisest ja sellise ütlemise tagamõttest.
Kahjuks ei ole mul võimalik ka mehega seda arutada, sest ta ainult vihastab, kui üldse selle jutuga pihta hakkan.
Sooviksin üldist arvamust sellise olukorra kohta. Kuidas peaksin käituma? Kas või kuidas lastele selgitama või mida? Kuidas sellised karistused mõjuvad (ilmselt ei vii lapsevanema poolt soovitud tulemuseni) lastele ja kuidas mõjutavad lapsi?
Ette tänades,
Annika
Olete mehega eri meelt, kuidas reageerida, kui lapsed midagi tegemata jätavad või miski pole piisavalt tulemuslik (nt hea käekiri). Väga tunnustusvääriv on see, et püüate omavahel sellest rääkida ja mehe autoriteeti mitte õõnestada. Kirjast selgub ka, et see pole sugugi alati õnnestunud. Kui lapsed kogevad teie toetust sellele käitumisele, mida isa häirib, siis nad tahtmatult kasutavad seda ka ära. Mees ju näeb, et tema vastu ollakse, seepeale hakkab olukordi ignoreerima ja protestima. Niisiis olete mures oma erimeelsuste pärast mehega, küllap mõjutab see laste käitumist, kuid rikub ka teie suhteid mehega.
Teie vajate kinnitust oma arusaamadele karistamiste kohta. Praegu on mees rakendanud karistusi, mis teie arvates on ebaõiglased ja karmid. Need on olnud lastele ebamugavuse tekitamiseks ja toimivad seeläbi, et nad kardavad neid võtteid.
Siin lisandub veel üks oluline pool. Kui lapsed pigem kardavad, et nad peavad nõusid pesema, kui koristamine on karistus, siis kujuneb suhtumine, et koristamine on midagi, mida peaks vältima, see on alandav, igal juhul ebameeldiv Selline suhtumine võetakse üle. Seega kodutöid ei tehta mitte selleks, et oleks hea ja tore olla, et puhtus ja kord oleks hea, et pereliikmetele heameelt valmistada, seeläbi ei väärtusta abivalmidust ja ühise pere tunnet. Negatiivse tulemusena kaasneb, et nõudepesemine ja kodu korras hoidmine on midagi, millest tuleb hoiduda. See pole aga sugugi ju teie taotlus.
Selgitage, mis on teile tegelikult tähtis, et lapsed kodutöid teeksid, tuba koristaksid jne. Samuti, mille pärast on oluline, et käekiri oleks parem. Kui soovite seda parandada, siis tuleb harjutada ja motiveerida last ise püüdlema paremate tulemsute poole. Koduarest ei pane teda paremini kirjutama, vaid soosib hirmu ja pingeid suhetes.
Kui nüüd jääb üles veel küsimus, kas kõik on lastele lubatud, siis see eelnev jutt ei tähenda seda. Loomulikult on vaja lastele seada piire ja reageerida nende käitumistele, mis on teie arvates lubamatud. Siinkohal soovitan jääda ikka selle juurde, et väljendate oma rahulolematust ja pahameelt. Kui miski on tegemata, siis tuleb see ära teha, kuid võimaldage ka lastel endil väljendada, mis neid aitaks tegemata asju ära teha, nii saavad nad ka ise vastutust võtta ja tunda end lugupidavalt kohelduna. Täpsemalt lugege veel, kuidas toimida, kui laste käitumine häirib ja kuidas karistus toimib: Th Gordon „Tark lapsevanem“, samuti on häid mõtteid ka Jesper Juuli raamatutes.
Ja veel. Praegu näib, et lapsed on kaasatud teie omavahelisse tülisse, võiks öelda võimuvõitlusse, olukorrad taanduvad sellele, kellel on õigus, kes jääb peale. Selles olukorras on keegi kaotaja, temas kuhjub pahameel ja soov kuidagi tagasi teha, vastu hakata.
Peamine tee olukorda muutmiseks on leida viis mehega rääkimiseks nii, et ta ei vihastuks. Siinkohal pole mõistlik keskenduda sellele, kellel on õigus ja kes eksib, pigem sellele, et teineteist mõista. See ei tähenda, et peaksite kõiges ühel meelel olema, sest see tähendaks ju et keegi peab oma arusaamu eirama, vaid arutlege selle üle, kuidas toimida kujunenud olukorras. Küllap on mees pettunud, sest laste käitumine häirib teda, ta ju siiralt usub, et tema otsused teevad head. Teie arvustate tema võtteid ja ta kogeb ebaõnnestumist. Mida mees võiks selles olukorras vajada? Usun, et eelkõige mõistmist. Pragu saaksite näiteks pakkuda talle toetust kasvõi seeläbi, et annate teada, et hindate tema püüdlusi lastes korraarmastust kujundada. Pakkuge välja ilma teda mahategemata, mida veel võiks proovida, julgustage teda ennast teisi lahendusi pakkumast. Alustage sellest ja lähtuge sellest, et teil ju ühine eesmärk – korraarmastuse kujundamine, head tulemused koolis, kõigi pereliikmete heaolu.
Pole ju välistatud ka see, et mehe rahulolematusel on ka teisi põhjusi. Igal juhul on tähtis see, et teie omavaheline suhe oleks hea, toetav ja mõistev. Sel juhul talute ka erimeelsusi ja leiate koos lahendusi, mille vastu teine ei ole.
