Öelge palun, kas 1 ja 10k last võib nurka panna kui ta ei täida vanemate nõudmist? Mina leian, et nii väikest last ei tohi. Laps iseenesest ei ole jonnija tüüpi, ta on heatahtlik laps ja kardan, et range kasvatuse korral hakkab ta ootama pigem teiste korraldusi ja ei julge ise initsiatiivi näidata,muutub kartlikuks jne.
Mitte ühegi inimese eneseväärikust ei tohi alandada ja karistamine on kindlasti selline tegevus, mis kahjustab eneseväärtustunnet. Kuni kolmeaastasele lapsele näidatakse kehtivaid piire kõige enam keskkonna kohandamise kaudu, st et lapse käeulatusest pannakse ära asjad, mida ta ei tohiks puutuda (nt kergestipurunevad ja ohtlikud asjad), asemele pannakse aga lapse jaoks huvitavad kraam: vanad ajakirjad, mänguasjad. See hoiab ära olukorra, kus nii vanem kui ka laps on pidevalt häiritud seetõttu, et üks peab pidevalt keelama, teine aga pidevalt kogema vanema pahameelt. Laps ei tee pahandust, nagu vanemad tihti arvad – laps uurib maailma, see on tema arenguks hädavajalik tegevus ja seda tuleb soodustada, mitte takistada. Oluline on ka märgata, et kui laps „jonnib“ – nii ütlevad vanemad lapse nutu kohta, siis sel moel laps seisab oma vajaduste eest. Lapsevanemal on vajalik õppida lugema sõnumeid, mida laps talle annab oma käitumise kaudu. Laps ei oska öelda: issi-emme, palun võtke tempo aeglasemaks, mulle ei sobi selline kiirustamine, aga oma sõnumi annab ta teisel moel: aeglustab ise tempot, paneb näiteks väga aeglaselt riidesse.
Loomulikult on olukordi, mil ka väike laps võib käituda vanemale täiesti vastuvõetamatul moel. Oluline on anda lapsele selge sõnum selle kohta, mis täpselt emale või isale ei meeldinud. Nt: oi-oi, su käed on moosised ja minul on valge seelik seljas. Mulle ei meeldi, et mu seelik mustaks saab – lähme kohe ja peseme käed puhtaks. Lapsel on kergem aru saada, miks teda keelatakse, kui vanem seda selgitab ning räägib ka mittesoovitava käitumise võimalikust mõjust. Seega mitte: ära tiri koera sabast! vaid – kui sa koera sabast tirid, siis võib ta sind hammustada ja mulle küll ei meeldiks, kui sa haiget saad. Ka selge EI ütlemine on vahel hädavajalik, kuid piire väikelapsele tuleb panna kannatlikult, lapsest hoolides ja last mõistes.
Kui vanem kasutab lapsega suhtlemisel jõudu, selle asemel, et teda kuulata, temaga kokkuleppeid sõlmida, temast aru saada, siis nopib laps üles sõnumi, et ta ei ole tähtis, temast ei olene midagi, ta ei ole väärtuslik, ta ei ole armastust ega usaldust väärt. Milline täiskasvanu temast kasvab? Pakun, et selline, kes ei oska lugu pidada ei endast ega teistest ning jõu-ring kordub taas ja taas. Võrratult parem on lapsel kasvada üles hoolimise ja armastamise toel, sest ka piire saab ja peabki panema armastades – sel viisil pandud piirid räägivad lapsele, et ta on väärtuslik, ning selle kaudu õpib ta hoolima teisest, usaldama ennast ning teisi.
Väikeste laste emad on tihti üle koormatud, aga inimlikel energiavarudel on piirid. Kui lapsevanema enda vajadused on paremini kaetud, suudab ta olla ka sallivam, hoolivam ja rõõmsameelsem vanem.
Inimese käitumine on vajaduspõhine, on väga tähis õppida mõtlema selles võtmes. Kui me last karistame, siis laps kuuletub hirmust – aga vajadus iseenesest ei kao ju kuskile. Hirm vähendab usaldust, armastus ilma usalduseta pole võimalik. Nii et karistus ei ole mitte ühestki vaatenurgast hea lahendus.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
