Mure 2,5 aastase lapse agressiivusega. Mida soovitate teha kui laps hakkab lööma ja asju loopima jonnihoos? Laps teeb mulle ja oma 6-kuusele haiget. Olen suuremas vihahood ta ka oma tuppa pannud. Seal natuke nutab ja rahuneb maha. Kuna ta seal alguses ei taha olla, siis olen ka ust kinni hoidnud mõned sekundid. Vatasel korral tuleks ta välja ja hakkaks mind uuesti lööma. Ja mõnikord olen teda ka vastu löönud. Et seda ei juhtuks, siis olengi ta oma tuppa pannud. Siis ma vähemalt ei löö teda. Oma tuppa jättes olen siis öelnud, et kuna sa lööd emmet, siis pead olema oma toas.
Kõik see tundub kuidagi vale, aga ma ei oska muudmoodi. Palun aidake!
Olete püüdnud lapse jonnihooga toime tulla, kuid te pole rahul sellega, et olete teda löönud. See on hea algus, et peate seda valeks ja soovite muul viisil reageerida. On ju loomulik, et inimesed vihastuvad, pahandavad, on pettunud või kurvad jne. ja seda nii suured kui väikesed. Kui saate lapse peale pahaseks, siis löömise asemel öelge, et olete pahane ja lisage ka konkreetne käitumise kirjeldus, mida peate lubamatuks. See kõik peaks oleme eakohaselt selge, lühike, konkreetne ja mina-keeles. Näiteks „kui sa beebit lööd, siis ma saan kurjaks“ või „mul on valus, kui mind lööd“ jne. Kui laps teeb midagi lubamatut ja ohtlikku, siis on loomulik, et püüate teda ka takistada. Kuid see juures on tähtis, et te ise ei teeks midagi sellist, mida hukka mõistate. Lüües või tutistades last õpetate tallegi samu asju ja ka tema hakkab oma pahameelt, hirmu, õiglustunnet, end eest seismist väljendama agressiivselt. Ta on suures segaduses, sest ta ei tea, miks teistele on see lubatud, kuid talle mitte. Milline ebaõiglus! Samas ei saa ta teada, kuidas on lubatud oma emotsioone väljendada. Ta võib koguni jõuda selleni, et talle ei ole lubatud tema tunded. Emme ei armasta teda, kui ta on õnnetu, hirmul, kurb, pahane jne. See kõik on kokku just see, mida suured nimetavad jonniks. Lapse poolt vaadatuna on see halb enesetunne, mida ta ei oska teisiti väljendada. Teie saate teda aidata. Kui laps „jonnib“, siis püüdke see sõnadesse panna, kuidas te aru saate sellest, mis tema sees toimub. Nt „sulle ei meeldi, et ma tita sülle võtan“; „sa tahaksid ise süles olla“ , „sa oled emme peale pahane, et …… jne. olenevalt olukorrast. See on aktiivne kuulamine. Laps kogeb, et saite temast aru ja on lubatud ka olla õnnetu, pahane jne. See, et mõistate teda ei tähenda, et nõustute kõigega, mida ta tahab ja teeb. Mida peate lubatavaks ja mida mitte, seda annate teada mina-keeles.
Nüüd veel lapse oma tuppa sulgemisest. See võib olla lapsele üsna hirmutav kogemus ja on loomulik, et selle vastu ägedalt protestib. Omakorda keeruline on tema jaoks see, et ta saab karistada oma tunnete eest, mida ta ei oska teisiti väljendad kui „jonnides“. Olge temaga koos, aidake rahuneda tal nii, et ta ei peaks kartma teie poolt hülgamist (üksi tuppa sulgemine), andke teada, et mõistate tema tundeid (aktiivne kuulamine), kuid peate lubamatuks tema mõnd tegu (mina-sõnum). Sel viisil piiride seadmine on turvaline ega mõjub traumeerivalt tema enesetundele. Jonnimine on selles vanuses loomulik nähtus – laps tunnetab oma mina ja tal on oma tahe, oma tunded ja ta vajab, et teda sellisena aktsepteeritakse ja armastatakse.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
