No eks ikka tuleb vahel ette mõni üksik laks. Minu arust sellest küll midagi katastrofaalset ega kaugele ulatuvate tagajärgedega ei ole ning vanemana ei peaks küll selle pärast süüd tundma. Seda küll, et laps ei tohi elada terrori ega hirmu all ning füüsiline karistamine ei tohiks olla tavapärane käitumismaneer.
Mina olen mõned korrad tutistanud (vist kokku 6a jooksul 3 korda), minu arust asja ette. Mul küll vahel tunne, et sõnad lihtsalt ei toimi. Räägi palju tahad ja hoiata, ikka teeb koerustükke. Olen sinuga Stina täiesti nõus, et minu arust ikka tuleks kuskile mõistlikkuse piir tõmmata. Igasugu foorumites pidevat materdatakse neid, kes on oma last tutistanud või laksu andnud. Ei ole ikka nii, et need vanemad nüüd peavad igavesti kandma silti kui halb ema ta on, kes peksab oma last (LAKS ei võrdu PEKSMINE)! Mul üks tuttav selline, kes ütleb, et tema MITTE MINGIL JUHUL last füüsiliselt ei karista. Ta on põhimõtteliselt teine äärmus: laps võib kõike teha ja siis ta vahel üritab pehme häälekesega teatada, et ei tohi. Laps ei pane tähelegi seda ja teeb ikka omatahtsi edasi. Ma ei ütle nüüd, et lapsi tuleb kogu aeg karistada ja füüsiliselt. Ise usun väga sellesse, et sõnadega saab enamik olukordi lahendada, kuid ma ei arva, et ma peaksin nüüd elu lõpuni süüd tundma või et laps saaks kuidagi kahjustatud sellest kui ma mõned korrad olen kasutanud füüsilist karistamist.
kuidas te võite lüüa oma pisikest ja kaitsetut last?
ma ei saa sellest aru. Nii need vägivallatsejad tulevadki, kes kellestki lugu ei pea.
Sõnadega on võimalik kasvatada, jube mugav on küll, kätega juustest kinni ja asi lahendatud...teie jaoks?? laps igatahes eemaldub teist iga sellise tähelepanuavaldusega
olge normaalsed ja vähem füüsilist karistust
Oleme ka perekoolis arutanud, millised head kavatsused lastevanematel oma laste karistamisel on. Vanemad ju tahavad ikka, et nende lastest korralikud inimesed kasvavad. Arvatakse, et kui minust on korralik inimene saanud, kuigi sain lapsena nahapeale, ju sellest siis ikka abi on. Mõtleme ikka, et kui poleks karistatud, võinuks me olla hullemad.Paraku ei tea keegi meist, kuipalju tervemad ja tasakaalukamad jms. me võinuks olla.
Sõnadest piisab lapse suunamiseks ja mõjutamiseks. Vanematel on laste üle suur mõjuvõim. Lapsed tahavad olla head ja vanematega arvestada. Kui vanem kasutab oma vanemlikku autoriteeti teadlikult ja südamega, on eelkõige inimene, kes suhtub oma lapsesse lugupidavalt, on ka tema mõju lapsele suurem. Mida rohkem lapsevanem käitub autoritaarselt, seda väiksemaks jääb mõju, kahjustuvad omavahelised suhted ja lapse enesehinnang. Laps võib küll sõna kuulata (hirmust karistuse ees või arglikkusest), kuid selline kuulekus on midagi muud, kui lapse teadlik otsustus midagi teha või tegemata jätta.
Oma aruteludes oleme väga erinevate inimestega jõudnud ikka samale järeldusele: kasulik kavatsus, miks vanemad karistavad, on piiride seadmine lapse soovimatule käitumisele ja lapse suunamine, soov, et laps hakkaks ise mõtlema ja aru saama, millised käitumised sobivad ja millised mitte. Perekooli oskused võimaldavad kõike seda teha mõjusalt ja sõnadega. Rõõm on tõdeda, millise rõõmu ja rahuloluga vanemad jagavad kursuslastega oma kogemusi õpitud oskuste kasutamisest, öeldes, uhkusenoot hääles."Ja ma ei löönudki last."
Lastekasvatus on eelkõige enesekasvatus. Ja nii nagu iga pikaaegse protsessiga, on ka siin vaja teada soovitavat sihtpunkti. Meie endi asi on küsida, kas minu valitud tee ka sinna viib. Sihtpunkti, kus lapsest on saanud enesega rahulolev, õnnelik, vastutustundlik ja koostööoskustega täiskasvanu, ei jõuta piitsa ja prääniku abil.
Kui suhted on juba eelnevalt kahjustunud, läheb muidugi rohkem aega ja võib vaja olla ka ravi, kuid see pole laste süü, vaid täiskasvanute seniste valikute tagajärjed.
Nagu kirjadest selgub, tuleb enamus karistusi ette siis, kui vanem on väsinud, ärritunud, pinges, mõne muu asja pärast mures vms. Ka neid tundeid ja vajadusi saab sõnadega väljendada. Seepärast on oluline, et vanemad hoolitseksid oma vajaduste rahuldamise eest . Ei meie ise ega ükski laps taha olla kellegi piksevardaks.
: Küsimus siis: kas oled oma last löönud või tutistanud?
ops: 