Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: Kuidas reageerida 2-aastase lapse nn. jonnile?

Eva
Külaline
Postitatud 12.07.2011 kell 15:38
Mida teha peagi 2-seks saava tütre nn. jonnihoogude ajal? Süles kinni hoidmine ei aita sugugi- see ärritab veel hullemini. Nõuab sülle küll, aga kui sülle võtan, siis vehib ja togib ja rabeleb. Ta on üsna tugev ja aeg-ajalt saan valusaid matse, mis on ebameeldiv. Kas peaks teda omapead jätma ja oma toimetusi edasi tegema? Mingi jutt sel hetkel küll ei aita, sest kisa on vali ja üle sellest ei räägi. Mõnikord selline käitumine ärritab mind, mõnikord mitte- võtan seda üldiselt lapse loomuliku eneseväljendusena.
Kisama ja trampima pistab peamiselt siis kui millegagi hakkama ei saa või kui ei saa seda mida tahab. Sõna "oota" tundub tema jaoks mõttetu olevat- kui midagi tahab, siis otsekohe ja kui ei saa, siis lärm lahti. Niiet viska kasvõi poole nõudepesu pealt taldrik maha ja hakka märgade kätega sokki jalga aitama.
Kudas saaksin lahendada sellised olukorrad, et kumbki meist ei peaks kannatajaks jääma?
Auli Kõnnussaar
Psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 14.07.2011 kell 13:24
Saan aru, et tahaksite saada selgust, mida teha, kui teie laps väljendab suure nutuga oma rahulolematust millegi suhtes. Ütlete, et vahel tema nutt ja trots ärritab teid ja vahel mitte. Sülle võtmine ega rääkimine ei paista teda rahustavat.

Paistab, et teie laps on oma arengus seal maal, kus ta avastab oma võimeid ja hakkab eralduma emast. Eraldumine ja iseseisvumine on lapse jaoks samal ajal nii põnev kui ka valulik. Ühelt poolt ta vajab distantsi emast ja teiselt poolt võib ta kogeda eraldioleku tunnet, mis muudab ta tusaseks ja jõuetuks. Lapse suurim psüühiline arenguülesanne selles vanuses on ühendada armastuse ja viha tunded, mida ta tunneb ühe ja sama inimese vastu. Laps õpib sel perioodil, et on võimalik olla pettunud ja armastada sama inimest. Teie soov on, et kumbki ei jääks kannatajaks. Ja mõnes mõttes võibki siis öelda, et tegelikult pole vaja karta kannatamist ja pettumust vaid aidata lapsel pettumusega toime tulla ning näidata, et armastus ei kao ära ka siis, kui kõik ei lähe tema tahtmist mööda.

Ütlete, et jutt ei aita, kui laps nutab. Ka minu soovitus on, et nutu korral lihtsalt aktiivselt kuulata ja mitte muud juttu rääkida. Aktiivne kuulamine eeldab, et te püüate mõista lapse kogemust ja tundeid ning sõnastate talle tagasi selle, mida tajute. Kui ema on empaatiline lapse kogemuse suhtes, siis õpib ka laps ise enda kogemusi ja tundeid mõistma ja sõnastama. Kui laps oma tundeid ja vajadusi mõistma õpib, siis on tal hiljem lihtsam teistega suhelda ja konflikte lahendada. Kuulamisele ja mõista püüdmisele lisaks võib ema ka alati oma piire lapsele sõnastada ja oma vajaduste juurde jääda. Näiteks ütlete: „saan aru, et sa ei saa sokki jalga ja vajad abi… ma saan sind aidata kohe, kui olen viimased nõud ära pesnud ja käed ära kuivatanud“. Kui laps nutab selle peale edasi, siis püüdke sõnastada tema kogemust talle. Näiteks: „saan aru armas, et sa ei taha oodata ja tahaksid, et emme sind kohe aitaks“ ning pesete nõusid edasi. Seda muidugi juhul, kui tunnete, et tõesti ei taha oma tegevust pooleli jätta. Tunnete tundmine on turvaline ning laps õpib, et emme hoolib ja mõistab ka siis, kui ta ei saa kohe aidata.

Nutuhoogude ja tugevate tunnete puhul on kõige olulisem, et oleks keegi, kes mõistaks lapse kogemust ning väljendaks seda ka sõnadega. See ei tähenda, et probleem kohe laheneks ja nutt lõppeks, kuid oluline on lapse areng ja see ongi pikk protsess. Nutmise ja jonnimise ajal süleshoidmisest võite lugeda pikemalt veel Aletha Solteri raamatust „Nutt ja jonnihood“.

12 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.

Kas see vastus oli abistav?
agnes.asu@khk.ee
Külaline
Postitatud 31.10.2013 kell 15:25
väga huvitav kirjutis

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!