Küsimus käib vingumise kohta. Oleme laste isaga mõlemad meelekindlad ja vastupidavad inimesed, ja üks asi, mida me kumbki sugugi ei kannata, on vingumine. Üks meie poegadest (4-a) on aga kuidagi kasvanud lausa uskumatuks vingujaks, virisejaks ja halisejaks. Iga väike ebamugavus viib kohe kisani. Saame tegelikult aru, et ju tal on vaja anda teada oma emotsionaalsest abitusest just nii, ja eks me püüa olla mõistvad, jõudumööda. Asi on rohkem meie enda sisemises võimetuses olla üle vastikusest, mida (mõttetu) vingumine tekitab. Ma võin manada ette kaastundliku näo ja hääletooni, aga kui ma tegelikult sisemiselt tunnen isegi teatavat põlastust, mida siis teha? Ei ole, vähemalt minul, ka midagi lapsepõlvest, et oleks mu enda hala alla surutud ja nüüd alateadlikult maksan kätte vms, lihtsalt ei ole kunagi olnud sellist tüüpi inimene. Teine poeg on meil ka selline rahulik ja ei vingu millegi peale. Nii et kuidas meie väikest vingujat aidata ilma, et ise kogu aeg sisemiselt tõrjumissooviga ei võitleks?
Olete keerulises olukorras, sest leppida lapse vinguva tooniga on raske. Ega olla üle oma sisemisest vastikusest ning kaastundlikku nägu ning hääletooni imiteerida polegi võimalik. Kõik inimeste püüdlused varjata oma tegelikke tundeid on üpris lootusetud, meie kehakeel reedab meid ikka. Väikesed lapsed aga "loevad" kehakeelt väga hästi, nii saabki laps kaks täiesti erinevat teadet: "Emale ma ei meeldi", "Ema on pahane, aga ei ütle seda mulle".
Peres on kasulikum rajada suhted siirusele. Ausam oleks tunnistada lapsele: "Ma ei suuda taluda sellist tooni", hea oleks lapse hääletooni ka võimalikult täpselt jäljendada. Lapsel on nii segadust vähem, ta teab mida ema /isa tegelikult tunnevad, õpib ka ise oma tundeid siiralt väljendama. Ehk tunneb ta end siis kindlamalt ja õpib ka väljenduma meeldivamal moel, sest kõik lapsed tahavad alati olla head lapsed.
