Tere!
Minu mure on seoses 2-aastase pojaga. Konkreetne probleem, mis mind ja samuti abikaasat tohutult häirib on see, et poja armastab toitu põrandale visata söögi ajal. Olen aru saanud, et ta üritab niimoodi tähelepanu võita. Kui olen lapsega kahekesi ja istun tema kõrval söömise ajal on kõik korras. Kui toimetan köögis ringi või kui oleme kolmekesi ja räägime abikaasaga juttu söömise ajal, juhtub väga tihti seda, et kauss koos toiduga lendab suure kaarega põrandale. Mõnikord on ta vaid paar ampsu võtnud toidust ja nutab ise mämm-mämm. Oleme pahandanud, köögist minema saatnud, palunud tal ise toit põrandalt kokku korjata (mida ta teeb suurima heameelega). Olen proovinud, mis juhtub siis, kui üldse sündmusest välja ei tee... asjata. Ma saan aru, et peaksime käituma igakord ühtemoodi ja selge sõnumi andma lapsele. Kõige raskem on enda tunnetega hakkama saada, olen last vihahoos tutistanud. Ma ei poolda mitte mingisugust vägivalda, lihtsalt ei ole suutnud ennast valitseda.
Kuidas me käituma peaksime sellises olukorras?
Ette tänades
Kaheaastane inimeshakatis on siin maailmas juba üht-teist õppinud. Näiteks ta on omandanud oskuse ise süüa, ta oskab väljendada oma vajadusi verbaalselt, mõistab teiste inimeste tundeseisundeid jne. Laps on väga kiire õppija. Kõik, mida me näeme lapse käitumises on ta selle kusagilt omandanud.
Teie laps pillub söögi ajal toiduga. Kindlasti ei ole teie talle seda õpetanud . Ta on omandanud aga põhjus-tagajärg seosed, mis just temale kasulikud. Kui laps pillub toitu, siis iga vanem tõttab kohe juurde ja hakkab kas ise söötma või laialipaisatud toitu kokku korjama vmt. Kindlasti kuulub siia ka lapsega rääkimine nii või naamoodi.
Miks lapsed nii teevad?
Teevad nad seda sellepärast, et toit ei maitse? Või sellepärast, et söömisest on kujunenud omamoodi mäng? Või on laienenud harjumus oma vanemaid mõjutada ükskõik millise tegevuse juures?
Nii ehk teisiti on tegemist lapse harjumuspärase käitumisega, mida vanem ei salli.
Mida teha?
Kui laps pillub toitu, öelda resoluutse häälega: "Nii ei tee" või "Stopp". Kui on olukord, kus laps on juba kõhu täis söönud ja siis mängib, on märk sellest, et kõht on täis või toitu rohkem ei taha. Peaasi, et toiduga ei kujuneks mängivat harjumust. Kui on näha, et ta hakkab seda tegema, siis koheselt tõsta laua äärest ära ja öelda,: " Nii ei tee!".
Vanemad kipuvad väikelapsele palju selgitusi ja moraalitsevaid kõnesid pidama, millest laps midagi aru ei saa. Seda mitte teha. Kui vanem hakkab lapsega pikalt rääkima, siis laps seda just ootabki- temaga räägitakse. Nii võib kujuneda söömisest omamoodi mäng koos ema-isga.
Söömisharjumuste kujundamisel aitab oluliselt kaasa see, et sööki süüakse kaetud laua taga oma kindla koha peal. Lapsel on oma taldrik, kruus jne. Söömine on pere koosolemise aeg, see peaks olema nauding kogu perele. Lapsed on oma arengult erinevad. Osad on kõikides tegevustes kohmakamad, osad täpsed ja kiired. Kui sööki läheb maha seetõttu, et laps ei suuda veel ise süüa, siis on vaja teda abistada.
Oma emotsioone aitab vaos see kui me mõistame, miks laps nii teeb. Kindlasti ei käitu ta sellepärast nii, et teid ärritada.
Võtke aega vaatlemiseks ja selgusele saamiseks. Laps alles õpib siin maailmas olema ja täiskasvanutele ootuspäraselt käituma.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
