lapsed on 3 ja 8 a. viimasel ajal olen (sageli ilmselt väsimusest) kasutanud laste distsiplineerimiseks liiga sageli ähvardamist stiilis: kui sa kohe magama ei jää, siis ma ei osta sulle seda-või-seda/siis me ei lähe sõbrale külla vms.
minu ähvarduse sisu ei ole alati mingi materiaalne asi, aga ma tunnen, et ma teen seda liiga sageli ja mul ei ole oskust lapsi kuidagi muud moodi endale alluma saada. varem kasutasin hoiatusi, mis olid alati väga mõistlikud ja ka tõesed, st. ma olin valmis neid ka ellu viima ja vajadusel ka viisin. nüüd aga on minu hoiatustest saanud nõmedad ähvardused, kus ma kehtestan ennast tugevama õigusega ja ma ei ole sellega üldse rahul. mida teha?
Mul on väga hea meel, et te ei usu ähvarduste toimimisse ja otsite teisi võimalusi. Ähvardused ja karistused toimivadki sageli vaid lühiajaliselt, eriti ähvardused, neid ei pea ju tõsiselt võtma. Karistused, kui nad töötavad, siis läbi hirmu. Seda ju õnneks ka enamus vanemad ei taha, et suhe lastega oleks hirmu põhine, et vanemaid peab kartma, ikka soovitakse, et asjad toimiksid läbi vastastikuse hoolimise ja usalduse.
Püüdes lühidalt öelda peamist, siis kõigepealt vaadake üle need korduvad olukorrad, mis igapäevaselt teis laste korrale kutsumist eeldavad, nt magamamineku aeg. Pidage maha üks jutuajamine lastega ja öelge, et te ei taha enam igal õhtul nendega pahandada ja soovite teha kindla kokkuleppe, kuidas magamaminek toimub, nt kindel kellaaeg, rituaal, mis enne tehakse (nt. asjade kokkupanek, pesemine jms). Uurige lastelt heasoovlikult, mis aitaks neil kindlaks kellaajaks voodisse jõuda ja mis nende arvates seni pole õnnestunud (kasutage selleks aktiivse kuulamist).
Öelge neile omalt poolt selgelt ja konkreetselt, mis teid on häirinud ja mida soovite, et oleks tulevikus teisiti. Kasutage selleks mina-keelt, st mis on mõju teile. (Näiteks: ma olen tüdinenud sellest, et pean mitu korda meelde tuletama, olen väsinud ja tahan, et õhtuti ka ise rahulikult aega veeta. Mul on hea meel, kui olete õigel aja voodis ja saaksite järgmiseks päevaks välja puhata.). Olge siiras ja aus ning jätke ära kõik mitteseonduvad teemad, nt kui sa magama ei lähe, siis ma ei osta.. . Tõepoolest, te ju ei taha, et lapsed läheksid magama vaid seetõttu, et nad saaksid seda“ asja“. Pikka moraali lugemist pole samuti vaja, nt mis kõik võib juhtuda, kui lapsed ei maga. Seda, et uni on tähtis ja rahulikult magamaminek samuti, pole vaja igal õhtul seletada, ühest korrast piisav ja edasi öelge vaid, et eeldate, et kehtestatud reeglitest tuleb kinnipidada.Siiras ja loomulik on see, et te olete pahane, kui kokkulepped ei tööta ja nii öelgegi.
Küllap ka lastel olla oma mõtteid ja ettepanekuid, näiteks muinasjutu lugemine vms. või koos homsete asjade valmispanek, või vajavad nad 30 minutilist etteteatamist, et nüüd on aeg hakata magama minema vms. Mõelge koos läbi ja püüdke üksteist toetada, et kokkulepped töötaksid.
Sama tehke ka teiste olukordadega, mis seni närve söövad. Kuulake ära laste vajadused ja väljendage selgelt, mis teile tähtis on. Soovitan lugeda veel Th Gordoni „Tark lapsevanem“ raamatut, kus on ka toredaid näiteid kuulamisest, mina-keelest, kehtestamisest, kokkulepete sõlmimisest jne.
Veel mõelge selle üle, miks õigupoolest olete ise väsinud või kurnatud, mida ise vajate, et jaksaksite lastega koos mõned õhtused hetked rahulikult koos veeta. Ilmselt ka lapsed tunneksid enda kindlamini, kui emal on hea tuju ja magamaminek kulgeb mõnusas meeleolus. Vahel piisab mõnest toredast ühisest koosveedetud hetkest õhtul ja ärevust ja kemplemist ongi vähem.
Tänan teid, Marge, kiire vastuse eest. Olen käinud Gordoni perekoolis ja tehnikaga tuttav. See meeldib mulle väga, olen sellest palju abi saanud ja palju olukordi lahendanud.
Mul on hea meel, et ma selle ähvardamise teema teiega üles võtsin ja teiega jagasin. Täna oli 3 a. laps kodus ja sain võimaluse ennast kõrvalt jälgida, kuidas ma reageerin, kui laps hakkab jonni faasi minema. Tegin nii aktiivset kuulamist kui tunnete peegeldamist. Ka jäin ma endale kindlaks, kui laps nõudis lõunasöögiks erinevaid sööke ja toidunõusid, kui need milles olime varem kokku leppinud ja mida mina pakkusin. Kõik toimis kenasti, jonn ei paisunud ja laps sai söönuks.
Aga mis toimus minuga? See nõudis minult tõsist pingutust, et mitte minna oma juba tavapäraseks kujunema kippuvat ähvarduste või käegalöömise rada. Kui laps oli rahunenud ja säras laua taga, olin mina täiesti jõuetu ja pisarate äärel. Laps oli oma frustratsiooni minusse valanud ja mina ei osanud sellega midagi peale hakata. See tundus mulle ebaõiglane ja tänamatu tema poolt. Samas ma tundsin kaastunnet nii lapse kui enda suhtes. Mingi kummaline ja raske protsess... Mul on kurb, et keegi minule sellist kuulamist ja peegeldamist ei tee.
