Tere
minu 5,7 aastane poiss käitub vahest väga närviliselt. meil kodus on ka väiksem laps 2 aastane tüdruk. Poiss on alati olnud väga emotsionaalne aga ma enda arust sain selle kontrolli alla aga nyyd on nagu kõik jälle vanamoodi edasi. suurem laps läheb iga pisi õe käitumise peale närvi, poiss ise alustab kiusamist ja kui õde lööb siis hakkab kohe nutma et ta lõi mind, olen seletanud et sa ise ju teed ka nii ja et ta õpis seda sinult ja sa ise kiusasid teda ja siis on silmad nutused ja kõnnib minema, õele teen ka noomituse ja ytlen et nii ei tohi ja palu vennalt vabandust aga vend ei taha kuulata ja ei võta kunagi vabanduse vastu ta ei luba endale pai ega kalli teha ja nii ma siis põhimõtteliselt sunnin tal mitte ära joosta et õde saaks vabandust paluda. siis on ka magama minekuga et temale ei kõlba minna koos õega kuna ta vanem ja tahab hiljem magama minema kui ytlen et ei te lähete koos magama siis olen mina ja issi pahad. ta läheb endast väga kiiresti välja iga pisikese asja pärast. ja yhel hetkel hakasin ma mõtlema et äkki on tal tähelepanu puudus olen proovinud teha nii et kord nädalas vahest ka rohkem, ilma õeta,käime temaga kahekesi väljas või midagi teeme koos, tulemuseks on see et ta ootab millal õde pole ja käsutab meid kiiremini teda lõunal magama panna peaasi et ta õde magaks aga kas see on õige käitumine, ta on ytelnud et on vaäsinud õest ja tahab tast puhata, kuigi ta ei ole alati temaga vahest on olnud nii et ta on koju jäänud ja õde on lasteaias ja kui õde tuleb lasteaiast siis ta ytleb et ta ei taha et ta siin oleks ma tahan tast puhata, äkki ta tähtsustab ennast yle. siis ta on nagu unustanud ära rahuliku rääkimise ta alati ainult karjub et seda ma ei ytlenud ja toda ma ei andnud. mida ma pean tegema kuidas ma peaksin temaga rääkima sest ta tegelt on teinud ka häid asju et kui ma korraks kusagil käin ära ja kui tulen tagasi siis ta on kõik voodid ära teinud ja mänguasju ära koristanud vahest laup laseb mul kauem magada ja ise hoolitseb õekese eest vahetab riided ja annab syya ja mängib ma muidugi olen alati tänanud ja kiitnud teda et ta nii tubli on, et aitas emmet. aga siis kui ma midagi keelan koos seletusega siis on ylejäänud ajast vihane närviline ja õhtul ytleb et tal on raske oma tundetega hakkama saada. kuidas ma saan teda aidata. ta muidu käib ilusti eelkoolis (ise väga tahtis) talle meeldib seal käia ta ootab neid päevi, õpib ilusti sai lugemise selgeks ja laseb mul ennast abistada aga kuni selle maani kui ma ytlen et see on natuke valesti tehtud kustutame ära ja teeme yle ja vot siis läheb närvi ja et ta ei oska jne ma olen teda siis aidanud või seletanud aga närvi ikka suudab minna. mida ma siis tegema pean? ma isegi ei sa väita seda et ta läheb närvi siis kui mina olen närviline sest vahest on nii et ma olen puhanud ja räägin temaga ilusti ja siis kui palun midagi teha siis on jälle karjumine ja nuitmine ja et emme on paha ja lööb. ma ei tea enam mida ma pean tegema või äkki see on mingi vanuseperiood selline ja läheb yle, ei taha et tal närvid rikkuksid ära, võib olla peaksin temaga psyholoogi juurde minema või ainult mina. aitäh
Tunnete, et oma mõistusest jääb väheks, et toime tulla emotsionaalse pojaga. Teie kirjeldustest tekib mul teie pojast mulje kui poisist, kes januneb vanemate tähelepanu ja heakskiidu järele, kes tahab olla suurem ja tublim vanem vend ning kes selle nimel ka pingutab. Samas on tema erutusprotsessid kiiremad ja tugevamad kui pidurdusprotsessid, millest tulenevad tema emotsioonipursked, kui miski ei tule välja piisavalt hästi või keegi segab tema plaane/tegevust. Emotsionaalne reaktsioon ei ole plaanitud ega teadlik, tal on lihtsalt halb tunne sees ning see on tema viis seda väljendada.
Abiks oleks see, kui teie sellistel hetkedel peegeldaksite talle tagasi, mis temaga toimub. N: Sa oled kuri, et sul valesti läks? Sa tahaksid kohe ise osata õigesti teha? Sa ei taha koos õega magama minna, sest arvad, et sina ei ole enam nii väike tita ja peaksid seetõttu saama kauem üleval olla? Ennekõike tunnete tagasipeegeldamine (sa oled väga solvunud, kuri, pahane, pettunud, tüdinud jne.) rahustab last olulisel määral. Ta tajub, et teda on mõistetud ning kaob vajadus karjuda ja trampida. Tekib valmisolek kuulata ka seda, mida te omalt poolt põhjusena välja pakute (sa olid kuri ja tige õe peale, sest ta segas sinu mängu?) ning kaasa mõelda, mis tegelikult juhtus. Nii hakkab ta iseendast paremini aru saama ja see on aluseks paremale enesega toimetulekule. Oluline on vältida õpetamist ja nõuandeid ning keskenduda lapsele, tuua välja just seda, mis temaga toimub. Kui laps on seda kinnitanud, siis saate koos mõelda, kuidas olukorda lahendada.
Ka suhted õega hakkavad automaatselt paranema, kui poeg tajub teie huvi enda suhtes, teie mõistmist ning tähelepanu. Teatud nääklemine ja konfliktid on laste vahel paratamatud. Teie jaoks on väga kurnav olla kohtumõistja rollis, sest enamasti ei ole te ju ise alati juhtunu juures. Siin on abiks pigem vahendaja rolli võtmine ning püüd aru saada mõlema vajadustest. Eesmärk on siin see, et mõlema seisukohta on kuuldud ja tunnustatud. N: Pojal võib olla vajadus olla ja mängida omaette, tütrel jälle suur soov koos vennaga midagi teha. Oluline on need mõlemad vajadused sõnadesse panna nii, et teine samuti kuuleb. Siis saate küsida, mis me siis nüüd teeme? Ehk on neil endal ideid, kuidas olukorda lahendada. Kui mitte, siis pakkuge ise midagi välja ja vaadake, mis neile paremini sobib N: Tule sina minuga hetkel kööki suppi keetma. Venna mängib niikaua ja tuleb siis sinu juurde, et koos midagi teha.
Ühised käimised ja tegemised on vahvad ja väga vajalikud, kuid need on ennekõike vahend selleks, et luua hea omavaheline kontakt. See tähendab teise vajaduste mõistmist, tema tunnete arvestamist, talle vajadusel toeks olemist. Kui kontakt on hea, siis väheneb ka vajadus olla ainult kahekesi ning suureneb soov ka õde kaasata. Eriti kui see annab võimaluse olla suur ja tubli vanem vend. Põhjalikumalt saate lugeda sellest, kuidas lapse tundeid maandada ning talle toeks olla raamatust „Tark lapsevanem“ Th. Gordonilt. Kui on tunne, et sellest siiski ei piisa, siis külastage kindlasti psühholoogi-nõustajat – tuge ja ideid saab sealt kindlasti.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
