suur mure..ei oska enam midagi ette võtta..poja on 2a ja 7 kuune..paar kuud tagasi pidin hakkama uuesti tööl käima ja poja hakkas lasteaias käima..alguses kõik tore, lapsele väga meeldis ja pigem ei tahtnud sealt ära tulla..mingi aeg läks mööda ja kasvatajad hakkasid mainima et laps retsib nukkusid..kägistab ja peksab vastu radikaid..minule suureks üllatuseks..et hmm..et ise ometi väga rahumeelsed vanemad, kunagi ei kakle elukaaslasega, et kust selline käitumine tulnud on..mõtlesime et ju siis telekast...ostsime siis lapsele nuku, tal polnud ühtegi, poiss ju! ja näitasime kuidas tuleb nukut hoida ja kussutada..saime sellest üle..hakkasid imelikud hood..mängib ilusti, siis järsku nagu saab millegi peale pahaseks ja hakkab asju viskama.nagu tuleks tema seest viha..kui ta väiksem oli siis oli selline pigem rahulik laps, nüüd pigem aktiivsem kui tavalised lapsed..aga see asjade loopimise komme on tal nagu kogu aeg olnud..olen mõelnud et kas ta on minu peale vihane et ma enam tema kõrval ei ole nii palju..aga räägime ilusti omaavahel, saab kõigest aru, ta räägib ka normaaselt. ta nagu ei tahaks mind kuulata kohati..keela mis sa keela last, asi lõppeb sellega et ma pean ähvardama paha lapse tooliga, et läheb mõtlema. laps läheb närvi kui hakkame riideid vahetama, ei luba ja kõik, ja väikesest asjast suur tüli..siis ta mõtleb nurgas, räägime, et mis ta valesti tegi ja kas ta sai aru ja lepime ära..poole h pärast sama asi, jälle nõuab midagi ja kui ei saa siis selili maas v loobib asju, trotsi täis..keela mis sa keelad..loobib ja viskab ennast kõhuli ja selili..kohati teeb mulle haiget ja endale.. mõtlematult...vehkides, kogemata..siis ma pean jälle lohutama et ta haiget on saanud..ma olen ise nii õnnetu,. et kõik vabad päevad nii mööduvad..ma tahaks temaga ilusti aega veeta aga ta hakkab jonnima pisiasjade peale..ise tahab nii õue minna ag akui riidesse hakkame panema siis hakkab ajama ei ei taha ja ei pane ja ise keerab ennats ülesse..aga kui teised lapsed on siis on väga tore laps, talle väga meeldivad lapsed..ja kui ta väga meeleheitel on, siis hakkab karjuma juba ai-ai, kõri põhjast, et tähelepanu saad vms....ma ei tee lihtsalt välja kui ta nii karjub, muidu mõtleb et saabki nii tähelepanu.. õhtuti täitsa mõtlen et mis ma valesti olen teinud, kus ma selle vea olen teinud..tähelepanu puudust ei tohiks olla..iga päev kallistan palju ja alati ütlen et emme armastab ja et ta kallis on..mõistus on otsas!
Selles vanuses laps püüab ennast kehtestada. Isiklikult pean õigeks seda , kui laps saab ennast välja elada ( " kui tahad karjuda, siis tee seda enda toas " ). Karistusi ei pea õigeks, sest see on juba lapsele karistus, et ta ei tule iseendaga toime, milleks teda veel traumeerida " paha lapse tooli " või mõne muu karistusega....suruda teda raami, et nii ei tohi käituda/ nii ei ole viisakas. kui takistada tema välja elamisi, siis lõpuks koguneb kõik tema sisse ja käib suur pauk.... . Ise rahulikuks jääda, küll kõik loksub paika.
Saan aru Krisli, et olete mures oma lapse vihaste reaktsioonide pärast –lööb ja loobib asju, viskab ennast pikali ja teeb sellega haiget nii endale kui ka teile. Te püüate mõista, mis võib olla selliste reaktsioonide põhjus. Üldiselt võib öelda, et laps käitub halvasti, kui ta tunneb ennast halvasti. Soovitan vaadata lapse käitumist hinnanguvabalt ning vajaduste põhiselt. Mida laps hetkel vajab? Gordoni perekoolis me õpetame, et kui lapsel on probleem, siis me saame teda aidata aktiivselt ja toetavalt kuulates. Kuulamine ei tähenda, et me täidame kõik lapse soovid. Kuulamisega me võtame vastu lapse tunded ja püüame mõista tema vajadusi. Tihti ongi abiks see, kui laps tunneb, et keegi tõesti mõistab, mis talle ei meeldi või mida ta tahab. Olen nõus Marioni mõttega, et paha lapse tool või muu karistus ei ole abiks lapsele, kes end niigi halvasti tunneb.
Võite oma last kuulata armastavalt ja püüda mõista tema viha alla olevat rahulolematust, abitust või muid tundeid ning vaadata, kuidas see mõjub. Ma ei soovita last saata teise tuppa karjuma, kuna ka see võib mõjuda karistusena ja eraldamisena. Pigem hoida teda süles või enda juures ja öelda: „ma saa saan aru, et sa ei taha praegu kohe üldse seda teha“ või „jaa, ma näen, et see ei meeldi sulle“. Laps vajab, et ta oleks vastuvõetud kogu oma energia ja tunnetega. Tunded on turvalised! Kui teie püüate teda mõista, siis ta õpib ise ka endast paremini arusaama. Alla 3-aastane laps ei mõista veel ise ka neid segaseid tundeid, mis tema sees on. Lapsed on erineva tundlikkusega ja võimalik, et teie last häirib lasteaias näiteks liiga tugev heli või kellegi käitumine, mida ta mõista ei suuda. Kui teda miski häirib, siis ta lihtsalt elab selle välja. Põhjuseid võib olla väga erinevaid. Laps ei pruugi seda öelda, kui temalt küsida. Kuid kuulates võivad põhjused hakata vaikselt välja kooruma.
Keelamisest ka üks mõte. Lapsed ei pruugi keelamisest aru saada. Keelamine tekitab pigem trotsi ja vastupanu. Lapsed mõistavad ja kuulavad vanemaid rohkem, kui vanem väljendab siiras mina-keeles oma vajadusi ja tundeid. Vanem võiks jääda selle juurde, mida ta hetkel vajab ja vaheldumisi enda väljendamisega ka lapse vastupidist vajadust kuulata ja mõista. Aktiivselt saab kuulata ainult siis, kui teil on piisavalt aega ja tahtmist last tõeliselt mõista. Igal hetkel ei ole see võimalik, kuid mida rohkem te selleks aega leiate, seda rohkem saab laps oma pingeid endast välja. Mida vähem on lapses pingeid, seda rohkem suudab ta ka teie vajadusi ja tahtmisi kuulata.
Julgustan teid küsimuste korral veel kirjutama. Kui tahate kuulamisest ja enese kehtestamisest rohkem teada, siis soovitan Gordoni perekooli või Th. Gordoni raamatut „Tark lapsevanem“. Väga inspireerivad on ka Jesper Juuli raamatud.
Kui lapse eneseväljendused püsivad ootamatute ja kontrollimatutena, siis võite konsulteerida ka lastepsühhiaatriga. Kuid üldiselt on loomulik, et selles vanuses lapsed alles õpivad enda tundeid mõistma ja oma vajadusi sõnade abil väljendama. Kui laps veel ei oska end sõnadega väljendada, siis ta väljendabki end füüsiliselt – lüües, asju loopides jne. Laps ei käitu valesti, ta lihtsalt õpib alles selle elu ja maailmaga toimetama!
Aitäh Auli, lugesin teie soovituse hoolega läbi...kui nüüd järgi mõelda, siis võibolla see paha lapse tool pole tõesti hea mõte..aga temaga on täitsa nii et mõni npäev väga hea laps, mõni päev ainult jageleme. aga võibolla ta tahab hoopis minuga aega veeta..lasteaias ma ei ole märganud et tal oleks mingeid selliseid emotsioone. aga me läheme psühholoogi juurde ka, järgmine kuu on aeg..siis annavad ka nõu kuidas teatud olukordades käituda.
Krisli, ma ei saanud täpselt aru, milliseid emotsioone lasteaias ei ole. Kas viha? Kui nii, siis võin öelda, et lapsed hoiavad oma pinged tihti endas, kui nad on vanematest eemal. Kui nad on aga koos turvaliste vanematega, siis leitakse erinevaid põhjusi, et nutta ja sellega tegelikult lasta endasse kogunenud pinged välja. Seepärast ei olegi mõtekas tegeleda nutu näilise põhjusega. Pigem tasub leida aega, et lasta lapsel see nutt ja jonn lihtsalt hoitult ja turvaliselt kuulates välja nutta. Nutu ja jonni teraapilisest mõjust kirjutab väga hästi Aletha J. Solter raamatus "Nutt ja jonnihood". Soovitan seda raamatut igale vanemale, kellel on alla 8-aastaseid lapsi. Ma olen kogenud, et see raamatu lugemine võtab nii laste kui ka vanemate pingeid vähemaks
