Tere! Pöördun teie poole, kuna olen mures ja vajaksin nõu. Meie pere 4-aastase poisi ja tema isa- minu abikaasa- vahel tekib üsna sageli suuri tülisid. Põhjus- laps ei allu issi korraldustele. Kui enne ma sekkusin, siis viimasel ajal olen üritanud vait olla ja mõista anda, et see on nende omavaheline asi- ma ei tea, kas käitun õigesti, sest sees mul kõik keeb ja pulbitseb, nii tahaks lapsele appi minna. Issi ja poeg saavad suurepäraselt hakkama siis, kui nad koos mängivad või teevad midagi. Aga kui lapsel tekib piiride katsetuse hetk, läheb asi käest ära- issi "käseb, keelab, poob ja laseb". Mida rohkem mees käsutab ja häält tõstab, seda rohkem läheb laps trotsi täis. Muretsesin endale raamatu "Tark lapsevanem"- olen sellega 99,9% nõus ja katsetan parasjagu ka ise sealseid lähenemisi, ka on mul endal üsna hea ülevaade lapse arengust. (Loomulikult ei kasuta ma neid teadmisi mehest üleoleku rõhutamiseks). Oleme väga palju kasvatusmeetodite teemal mehega arutanud ja tülitsenud, vaielnud- põhimõtteliselt kattuvad meie arusaamad kasvatusest. Vahe on ainult nendes meetodites, mida mina üritan kasutada ja mida kasutab mees. Mees saab aru, et läheb endast tihti välja lapsega pahandades, kuid seda tunnistab alles hiljem, ise situatsioonis sees olles ei suuda ta ennast kontrollida. Mul on juba lapsest kahju, samuti on mees hakanud mulle juba märkusi tegema, a la "issi on nüüd halb ja on vaja kohe emme juurde joosta"- kuigi mina lihtsalt saan kriitilised olukorrad lihtsamini ja väiksema kahjuga lahendatud. Muidugi lähen ka mina vahel endast välja, kuid viimasel ajal olen hakanud rohkem ennast analüüsima ja jõudnud järeldusele, et rahulik kuulamine ja rääkimine toob rohkem kasu kui kärkimine, õiendamine, tänitamine, karjumine jne. Ma tõesti ei oska enam kuidagi ei oma last aidata, ega ka meest (mees kohati lihtsalt ei lase ennast aidata). Lootus on, et ta võtab kätte selle raamatu ja alustab endast. Näiteks selline situatsioon- hommikul on vaja kiiresti riidesse panna, süüa ja lasteaeda minna. Toimetavad mees lapsega, sest mina tavaliselt olen väiksemaga (4-kuune tütar) hõivatud. Jube raske on kuulda köögist tulevat kisa- issi käseb riidesse panna ja siis sööma, laps venitab ja röögib ning vaidleb vastu. Kui asi ei käi issi mõistes piisavalt kiiresti, jääb lapsel hommikul söömata ja sööb siis lasteaias. Mõnel hommikul issi vaikib lihtsalt kuni siis viimane piisk langeb ja käratab lapse peale, mõnel karjub lapse peale. Ja mis veel- laps saab karistada ka selle eest, kui ütleb issile, et "ei ole ta sõber" või "viskan su ära" või "rong sõidab sulle otsa" vms. Vahest on tunne nagu oleks mul kodus kaks 4-aastast. Ja tüli järjest kumuleerub ja lõpuks on issil sünge nägu ees ja lapse nägu nutust punane. Olen üritanud aidata oma meest, seletades mida ta võiks teha, mis oleks kasulikum kui senine käitumine. Aga nagu ma enne juba ütlesin, on see kõik tagantjäreletarkus, situatsioonis olles mees ei kontrolli ennast. Veel- ka oma sõpradega ei käitu me ju niimoodi, miks siis oma lapsega võib? Olen viimasel ajal jõudnud ka sellisele järeldusele, et mehel endal on probleem ja mina seda lahendada ei suuda- seega, kui tema oma suhted pojaga tuksi keerab, on see tema asi. Nii, sai pikk kiri, loodan, et oskate aidata. Tänan vastuse eest!
Seisate silmitsi tõsise murega – teie ja teie abikaasa kasvatusmeetodid on erinevad. See põhjustab probleeme kõigile kolmele osapoolele, nii lapsele, teile kui ka ilmselt teie mehele (kes siis ikka südamest tahab kuri isa olla). Ütlete täiesti õigesti, et see on ennekõike abikaasa ja lapse vaheline probleem, kuid mõjutab teid samuti, sest pere on väga lähedalt seotud tervik. Mure ja kibedus, mis nendevahelistest riidudest teie sisse jääb, mõjutab paratamatult ka teie käitumist, kuigi ilmselt hoopis teistes olukordades (N: teie ja abikaasa vahelised suhted).
Tore on see, et olete enda jaoks leidnud sobivad ja toimivad käitumisviisid. Te ei peagi abikaasaga kõike ühtemoodi tegema, kuid ühtne võiks olla aluspõhimõte – me kohtleme oma last samamoodi nagu üksteist või oma sõpru, võtame teda isiksusena kui meiega võrdväärset. Tal ei ole veel küll niipalju teadmisi ja oskusi kui meil, kuid inimesena on ta meiega võrdväärne. Kui see põhihoiak on emal-isal erinev, siis on laste kasvatamine üks lõputult piinarikas protsess.
Mida teie saate teha? Tüli hetkel on tõesti probleem isal ja pojal, kuid hetke pärast ka teil, kui tunnete toimuva suhtes pahameelt. Väiksematesse asjadesse ei ole tõesti mõtet sekkuda, kuid kui tunnete, et asi teid väga puudutab, siis väljendage seda mina-sõnumina (N: Ma olen üdini õnnetu kui kuulen teid kahte niimoodi riidlemas. See teeb mind jõuetuks.).
Kuna olete tuttav Gordoni aknaga, siis teate, et pärast omavahelist riidlemist on probleem nii lapsel kui isal, mõlema tunded on „kuumad“. Selles etapis saate teie olla kuulaja ja aidata nii lapsel kui mehel (kordamööda, vastavalt vajadusele ning oma valmisolekule muidugi) oma tundeid ventileerida. Peegeldage neile, mis nendega hetkel toimub, olge lihtsalt olemas ja seeläbi neile toeks. Oluline on olla erapooletu ning mitte hakata maha tegema mehe käitumist või õigustama lapse oma. Peegeldage lihtsalt seda, mida nemad hetkel tunda võivad. See aitab neil rahuneda ning seejärel on võimalus juhtunu üle rahulikult arutleda.
Kuna olukord on teie jaoks murettekitav (antud juhul on probleem teil), siis on oluline rahulikul ja sobival hetkel sellest abikaasaga mina-keeles rääkida: milline käitumine teile ei meeldi, milliseid tundeid see teis tekitab ning kuidas teile mõjub. Seejärel lülituge ümber kuulamisele ja peegeldage mehele tagasi tema seisukohta ehk vastust teie murele. Kuulamist ja mina-sõnumit vaheldumisi kasutades jõuate lähemale mingitele kokkulepetele, mis teeks teie elu lihtsamaks ning oleksid vastuvõetavad/jõukohased ka teie abikaasale (N: kui tunnen, et ärritun, hingan sügavalt sisse-välja või lähen teise tuppa; raamatu lugemine või veelgi tõhusam – üheskoos perekooli kursusel osalemine vms.).
Hommikuse stressi vähendamiseks saate kasutada võitja-võitja probleemilahendust. Täpsemalt on seda kirjeldatud „Targas lapsevanemas“, toon välja vaid mõned võtmetähtsusega kohad. Oluline on ühiselt sõnastada kõigi osapoolte vajadused N: isale on oluline, et laps oleks õigeks ajaks valmis; emale on oluline, et hommik oleks rõõmus ja rahulik; lapsele on oluline, et keegi teda aitaks/et ta saaks ise toimetada/et ta saaks multikaid vaadata/…. Selleks tuleb teil mõlemat aktiivselt kuulata ning püüda mõista, millised vajadused on peidus probleemse käitumise taga. Kui kõigi vajadused on sõnastatud (soovitan lausa kirja panna), siis võiksid kõik pakkuda välja neid vajadusi arvestavaid lahendusi ning ühiselt tuleb sobivaim välja valida. See tähendab konkreetseid kokkuleppeid. Hommikuti tuleb üksteisele neid kokkuleppeid vajadusel meelde tuletada. Kui selgub, et kokkulepped ei toimi, siis ei ole süüdi mitte laps või isa, vaid midagi on jäänud kokkulepet tehes kahe silma vahele, mõni vajadus on veel kuskil peidus. Siis tuleb uuesti koos mõelda, mida muuta. Kui laps saab kaasa rääkida ja tema seisukohti arvestatakse, siis järgib ta kokkuleppeid meelsasti ning asjatut pahandamist on palju vähem.
Lapse agressiivsed väljendused täiskasvanu suhtes on lapse hetkelise pahameele väljendused ning need ei ole mõeldud nii tõsiselt nagu meie, täiskasvanud, seda võtame. Need on tegelikult märgiks, et lapsel on mure ja teda tuleb hoopis kuulama hakata (N: sulle tundub, et ma teen sulle sellega ülekohut?). Kui väljendid on äärmuslikud, siis on oluline rahulikult ja kindlalt öelda, et niimoodi ei räägita, see ei meeldi mulle ja lülituda ümber kuulamisele. Sõdimine sümptomiga (inetu väljend) ei anna midagi, kui põhjusega ei tegelda (miks ta on nii häiritud). Teda võib hirmutada seda väljendit mitte kasutama, kuid põhjus leiab uue väljundi. Te saate seda mehhanismi abikaasale seletada ning näidata eeskuju, kuidas sellega toime tulla. Samas abikaasa teeb oma valikud ise ning vastutab isa-poja suhte eest tõepoolest ise. Olete väga edukas, kui suudate tekitada abikaasas piisavalt huvi alternatiivsete kasvatusviiside vastu nõnda, et ta on valmis lugema raamatut või osalema perekoolis. Väga oluline selles protsessis on teda toetada ja aktiivselt kuulata. Küsimus ei ole ilmselt mitte selles, et ta ei tahaks, vaid pigem selles, et raske on ennast valitseda ning uus ei pruugi piisavalt hästi kohe välja tulla.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
