Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: 1 aastase lapse sõna kuulamine

Mannu
Külaline
Postitatud 19.01.2011 kell 14:11
Mure selline et mu lapsel on tohutult raske iseloom.
Kui midagi tahab siis peab saama, muidu läheb kisaks.
Siiani olen suutnud nii et ei anna järgi.
Kui midagi keelan siis ei kuula.
Irvitab näkku.

Ja ta saab jutust väga hästi aru kui ta seda tahab!

Kuidas selles olukorras käituda?
Kas on ka mingeid karistamis viise ka mis aitaks?

Ei taha, et ta juba varakult hakkaks arvama, et ta võib teha mis tahab.
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 20.01.2011 kell 00:14
Ma ei saa täpselt aru, mida te nimetate lapse raskeks iseloomuks. Kas seda, et ta on järjekindel oma nõudmistes? Kui nii, siis soovin teile õnne: teil on tark laps, kes seisab enda eest, st enda arengu eest. Kui laps oleks tasane nagu lammas, oleks see kurb lugu, sest vaikne lammas ei anna märki sellest, mida tal väga vaja on ja tema areng jääb kängu.
Ei suur ega väike inimene ei tee midagi lihtsalt niisama. Te ei märgi kirjas, kui vana teie laps on. Kuid ikka on nii, et iga käitumise taga on vajadused, ja mida n-ö hullem käitumine, seda suurem häda. Laps, kes midagi soovides ja seda mitte saades reageerib kisaga, püüab nii teile arusaadavaks teha, kui väga on talle vaja seda, mida ta ei saa.
Loomulikult on olukordi, kus laps tahab ka seda, mida talle lubada ei saa – nendel kohtadel tuleb lapsele panna piire. Kõige efektiivsem on piire panna enda ja lapse eneseväärikust alles hoides, st jõudu kasutamata, rahulikult, kindlameelselt ja mõjusalt. Karistamine alandab inimväärikust, nii karistaja kui ka karistatava oma.
See ei tähenda, et laps peaks saama teha kõike, mis pähe tuleb. Peaksite lapsele, kes käitub teile vastuvõetamatul moel väga selgelt ja konkreetselt ütlema, milline lapse käitumine teile ei meeldinud, mis mõju sel oli ja mis tundeid see tekitas. Teie hääletoon, kehakeel ja miimika peavad toetama teie sõnu. Nii annate lapsele igati kooskõlalise teate selle kohta, mida teie arvate lapse käitumisest. Kui teie hääletoon ei toeta teie sõnu (olete ebalev, ise ka ei usu õieti, mida räägite), ei pruugi lapski teie öeldut uskuma jääda, kuna tal tekib segadus: ta ei tea, kumba tõsiselt võtta, kas hääletooni või hoopis sõnu (ta valib hääletooni). Samuti on piiride panekul väga oluline olla järjekindel. Kui te kasvõi korra lapse vastuvõetamatule käitumisele reageerimata jätate, on tal sellest kerge teha järeldust, et ema keelavad sõnumid ei kehtigi.
Sama tähtis kui piiride panek on lapse kuulamine ja mõistmine ning teie selged minasõnumid. Oluline on saada aru, mis on lapse käitumise taga. Lapsed võivad muutuda nõudlikuks ja isegi agressiivseks ka siis, kui neid liialt palju keelata-käskida.
Lapsel on ka arenguliselt vaja EI öelda. Ei-ütlemine on tähtis osa lapse isiksuse kujunemisel ja sellesse võiks vähemalt osaliselt suhtuda kui arengulisse iseärasusse. Kuna sõnaliselt laps veel vastu hakata ei oska, otsib ta oma vastupanule ja vihale eakohasena väljendusviisi: ta nutab väga kõvasti, väikelapsed valivad tihti ka löömise, sülitamise, hammustamise vms.
Väikesed lapsed ei oska oma tundeid väljendada ega nendega toime tulla, seda peab lapsele maast-madalast õpetama. Nähes, et laps on endast väljas, püüdke tema tundeid sõnastada (ma näen, et sa oled pettunud, vihane, et sa said haiget jmt). Seesugune käitumine annab lapsele teada, et teda on mõistetud ja et kõik tunded, ka vihatunded, on lubatud ja neid pole vaja maskeerida mõne teise käitumisega.
Teie saate ennast selgelt väljendades ja oma tunnetest rääkides, enda eest seistes samuti toetada lapse selge eneseväljenduse õppimist, samuti enese eest seisma õppimist.
Oluline on märgata ka seda, kas teie enda vajadused on kaetud. Kui te ise olete sisemiselt rahuolematu, olete te tundlikum ja ärrituvam lapse käitumise peale ja võite üle reageerida. Ka nopib laps üles teie rahulolematuse ja on ka ise rahulolematu. Kõik need tunded, mis on vanemate sees, peegelduvad-avalduvad lapses. Raske iseloom ei ole kaasasündinud, see on omandatud käitumismudel. Kui inimesed lapse ümber on rõõmsameelsed (tõesti on, mitte ei tee rõõmsat nägu), on seda lapski. Võitlus on suhetes paha olukord. Asendage võitlus koostööga (mis me üheskoos saame ette võtta, et...) ja uskuge mind, kui laps ei tunne end enam survestatuna, on ta peagi teie pakutud koostööd valmis vastu võtma.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!