Tere!
Mul on suur mure oma tütre pärast! Hetkel on ta 10- aastane, aga juba üle-eelmisel aastal hakkas probleem varastamisega. Kõigepealt sõbranna mp3 mängija, mille kohta ta väitis, et sõbranna ise andis kasutada. Hiljem helistas sõbranna ema, et minu laps varastas selle. Ma mõtlesin ise, et kuna temal kadus hiljuti mp3, siis tahtis ta ehk kuidagi seda kaotust kompenseerida või siis nö tagasi teha. Saatsin tütre vabandama ja asja tagastama. Lootsin, et sellega asi piirdub. Eelmisel aastal varastas ta trennikaaslase mobiili. Kus tegijaid, seal nägijaid, aga minu tütar väitis, et tema seda ei teinud. Uskusin, kuid ometi hakkas süda kripeldama. Leidsin telefoni tütre lauasahtlist. Rääkisime pikalt ja tundus, et ta ka sai aru. Telefoni tagastasime omanikule. Karistuseks järgnes koduarest.
Vahepeal märkasime abikaasaga, et meil on rahakotist raha kadunud. Rääkisime tütrega, alguses ta eitas tehtut, hiljem siiski tunnistas.
Nüüd ostis ta endale jõuludeks vanavanemate kingitud raha eest mobiiltelefoni. Päevi hiljem kaotas ta pulgakese, mis oli telefoniga kaasas. Eile tuli rõõmsalt koju ja teatas, et leidis selle üles ja et tead, ühel sõbral (poisil) on samasugune telefon. Täna sain telefonikõne lapse sõbranna emalt, et tema laps oli näinud, kuidas minu tütar võttis selle poisi telefoni pulga. Ise väitis, et tahab emale rõõmu teha... Ma ei pahandanud, kui ta oma telefoni pulga kaotas, ütlesin vaid, et no ikka juhtub ehk leiad üles...
Ma lihtsalt enam ei oska midagi teha ega kuidagi käituda. Sooviks aga lahenduseni jõuda ennem, kui on liiga hilja.
Eelmise aasta märtsis sünnitasin surnud poja ja see oli tervele meie perele šokk. Arvasin algul, et ehk tütar püüab rohkem minu tähelepanu võita, võibolla olen ma ta unarusse jätnud. Ise ma tunnen, et ma ei ole teda tähelepanuta jätnud, aga võibolla pole see siiski tema jaoks piisav. Ise ta põhjust ei oska öelda ja on iga kord väitnud, et enam sellist asja ei tee kunagi. Ma üritan alati pahanduste korral lapsega rääkida, füüsilist vägivalda ei poolda. Agakui rääkimine enam ei aita, mida siis teha? Ma ei taha enam jääda ootama järgmist varastamise korda ega ka seda, et minu tütar pole enam kuskil oodatud.
Peres on ikka kõik kõigega seotud, seetõttu tuleks tütre varastamist vaadata muudegi peres juhtunud sündmuste raamis. Kirjutate, et varastamisprobleem algas üle-eelmisel aastal, seega just selle paiku, kui ootasite last, kes suri. Elus on vähe on sündmusi, mis on nii šokeerivad ja kurvakstegevad kui väikese lapse surm. Aasta on enamasti küll selline aeg, mille jooksul kõige teravam hingevalu leevendub, kuid inimesed on erinevad, ja ma ei oska arvata, kuidas te end praegu tunnete ja kuidas selle aasta jooksul on oma leinatunnetega hakkama saanud tütar, mees ja teisedki lähedased.
Igal juhul on teil kõigil seljataga raske aasta. Laste reaktsioonid raskustele ja üleelamistele võivad võtta täiskasvanu jaoks väga ilmelikke ja drastilisi vorme. Nii võib varastaminegi olla lapse (häda)sõnum teile, kuid selle sõnumi täpsem sisu vajab veel selgitamist. Kas teate, kas tütar on oma leinatunnetest vennakese pärast toibunud? Lein perekonnas toob kaasa väga keeruka tunnetekompleksi, ja väikesel lapsel on pea võimatu selle kõigega ise toime tulla.
Tütre käitumine võib vähemalt osaliselt olla seotud tema enda sees olevate paljude segaste tunnete ja pingetega ning tema oskamatusega neid maandada. Teisalt võib ta oma käitumisega püüda teid omanäolisel, ehmatavalgi viisil n-ö enda seest välja tuua, et saada teiega kontakti. Isegi kui te ise tajute iseennast igati toimetulevana ja kättesaadavana, ei pruugi see teiste jaoks samamoodi välja paista. Lapsele on arenguliselt hädavajalik piisav emotsionaalne kontakt vanematega. Mõistagi ei oska laps selle puudumise korral mõelda täiskasvanulikult ega planeeri oma tegevusi teadlikult. Ta lihtsalt hakkab mingil moel reageerima, ja teie tütre reaktsioon on vargus.
Üldisemalt on nii, et lapsed varastavad harva selle tõttu, et tahaks just seda ahvatlevat asja või et kõht on tühi. Juhtub küll, et varastamine on teismelistekamba julgustükk (teiegi laps on ju eelpuberteet), ent kõige tihemini on varastamise taga siiski mingi sõnum. Seda varjatud sõnumit tuleks püüda tähelepanelikult uurida, sest kui selle lahti muugite, saate aru sellest, mis tütre elus tegelikult puudu on. Ja kui juba teate, siis ehk saab ka midagi teha selleks, et seda tühja kohta täita.
Oluline teie loo juures on ka teie ja teie abikaasa suhe. Lapse kaotus on paarisuhtele äärmuslikult raske proovikivi. Vahel juhtub, et ühine üleelamine suurendab lähedust ja kokkuhoidmist, kuid juhtuda võib ka vastupidine. Lastele on isa-ema koospüsimine väga oluline, ja tihti on märgatav, et kui vanemate suhe hõreneb, on lapsed rohkem haiged või n-ö hakkavad pahadeks, sest laste haigused (või pättused) taasühendavad vanemaid. Lapsed püüavad seesuguse alateadliku käitumisega oma vanemaid koos hoida.
Kirjutate, et olete tütrega rääkinud, kuid see ei ole aidanud. Kas olete tütart ka kuulanud? Ma mõtlen tõelist kuulamist, mil teie oma mõtted, moraali, nõuanded jms tagaplaanile jätate ja lihtsalt kuulate, mis lapsel öelda on ja annate talle oma kohalolekuga hästi selge ühemõttelise sõnumi: ma püüan sind mõista ja aidata.
Kuulamise kõrval rääkige ka ise avameelselt sellest, mismoodi te ise ennast tunnete, mida mõtlete, mida soovite. Jõuga ei saa tõesti midagi. Parem uurige, milliseid lahendusi laps ise pakub ja pakkuge ka omi. On väga oluline, et olukorrale konkreetseid lahendusi otsides läheksid käiku ka lapse lahendused või et te kombineeriksite neid koos. Sanktsioone rakendades on vähe lootust olukorda muuta, sest vastutus jääb teile. Tehke koos kokkuleppeid ja rääkige ühtlasi läbi ka see, mis juhtub, kui kokkulepitust kinni ei peeta. Ilmne on, et muutuse saavutamiseks on vaja kogu pere pingutust. Kui tunnete, et ei tule ise toime, otsige kindlasti perenõustaja või -terapeudi abi.
