Tere! Mul on 4 aastane poiss, käib lasteaias ja on muidu tragi ja tubli. Kuid siiski käivad tal sellised ülbitsemise hood. Meelega lööb väiksemat venda, tuleb lööb mind, sülitab näkku, mängult laseb kõik maha, ütleb et kõik on pahad. Ei oska selle käitumisviisiga kuidagi enam toime tulla. Pidevalt räägib, et kolib kodunt minema. Ei saa aru, milles see probleem. Tal on kõik olemas, armastav isa ja ema, vend, koer, kodu, hoolivad vanavanemad.
Oleme istunud koos ja rääkinud, nutnud, tülitsend ja leppind, kuid ikkagi ei ole asi paremuse poole läinud. Oskab keegi ehk nõu anda, kuidas edasi käituda? Ette tänades
Teie poolt kirjeldatud käitumine viitab sellele, et lapsel on mingi mure. Kuna sellises vanuses laste verbaalne võimekus ei ole veel lõplikult välja arenenud väljendavad nad enda rahulolematust käitumises.
Väiksema venna löömise põhjuseks võibolla armukadedus vanemate suhtes. Vanema löömise põhjuseks võibolla pahemeel vanema suhtes nt. ei ole vanemal tema jaoks piisavalt aega. Eelpool nimetatud on kõik oletused, mis vajavad iga konkreetse lapse puhul üle küsimist.
Teie laps saadab Teile nn. kodeeritud sõnumeid, mille sisu te täpselt ei tea. Sellises olukorras ei ole, midagi muud teha kui last aktiivselt kuulata. Kirjutan siia ühe näidis lause. Täpsemalt saate aktiivse kuulamise kohta lugeda raamatust "Tark lapsevanem".
Lause võiks siis kõlada järgmiselt, juhul kui laps on Teid ennast löönud. " Mul on tunne, et Sa oled minu peale pahane." Sellist tüüpi laused annavad lapsele võimaluse rääkida, mida ta selle käitumisega mõtleb. Aktiivse kuulamise juures on kõige olulisem peegeldada lapsele tagasi tema tundeid ja käitumist.
Kokkuvõttes tuleb teada saada, mis last tegelikult häirib ja siis saab koos otsida juba lahendusi. Kui ise põhjusteni ei jõua võib korra külastada ka psühholoogi. Sellise loo puhul piisab ühekordsest külastusest.
