mul on 4aastane tütar,näitab oma iseloomu päris usinalt,ta on väga elav ja tahtmisi täis.probleem aga selles et jutust ei taheta aru saada.Tihti on nii et kui oma tahtmist ei saa tuleb kohe jonn,proovin selgitada miks kõike ei saa,üritan väga elulisi näiteid tuua,aga nagu hane selga vesi,justkui oleks kõrvad lukus,ei saa millestki aru.ajab jätkuvalt oma joru,ja nii vahest mitu tundi või veel hullem pool päeva.mis ma valesti teen?
Nn oma joru ajamine ja eitus, mida vanemad tihti jonniks nimetavad, kuulub lapse arengu juurde. Jonn on justnagu suhtlemisvahend, see kannab alati sõnumit. Eituse ja piiride pidavust katsetava käitumise kaudu õpib laps tundma iseend. 4-aastase väikese inimese vastuhakk annab märku, et ta tunnetab juba oma mina, omaenese väärtuslikkust. Isiksuse areng ei saa olla edukas, kui lapsel puudub võimalus öelda „ei“.
Minu seisukoht on, et laps ei jonni – ta seisab lihtsalt oma elulise vajaduse eest. Seega, kui tabate end mõttelt, et jälle ta „jonnib“, jälle on „paha laps“, jälle ta ei rahune, siis mõelge järgmisena pingsalt: mis on mu lapsel puudu, millised tema olulised vajadused on katmata, et ta nii reageerib? Kuidas saaksin teda aidata? Sama küsige ka endalt, kui tajute, et ise lapse nutu peale üle reageerite: mis on minul puudu? Kuidas saan iseennast aidata?
Lapse käitumine, mida vanemad „jonniks“ ja „oma joruks“ nimetavad, tema liiasena tunduvad vihatunded ja igasugune muu käitumine, mida ema-isa kohaseks ei pea, on sisuliselt lapse appihüüd – mida jõulisem, seda hädalisem. Võim ei suuna aga kedagi oma mõtteviisi muutma, ometi on ka selgitamine, veenmine eluliste näidete najal jms ikkagi pealesuruv käitumine. Ja alati kui suruja on keegi, kellel on suurem võim (ja lapsevanemal on suurem võim), valitseb oht, et tema nõudmine ei mõju veenvalt. Ja laps „jaurab“ edasi. Lapsega rääkimine, olukorra analüüs ja selgitused on mõistagi samuti omal kohal, aga selle kõrval peaks kindlasti püüdma ka last kuulata, anda tallegi võimalus oma selgitusteks ja ka oma lahendusteks.
Kuulamine võib teha imet. Õpetamine, nõuanded, riidlemine, vaidlemine – need kõik ei kuulu tõelise kuulamise juurde, sest tekitavad lapses tunde, et teda ei mõisteta. Kui muudate sügava, kannatliku ja mõistva kuulamise oma suhte osaks, suureneb kindlasti rahumeelse suhtlemise osa, kasvab ka usaldus, sest laps tõlgendab seda nii: ma olen emmele tähtis, ta hoolib minust, minu mõtted ja tunded on talle olulised.
Aktiivne kuulamine toimub ümbersõnastamise ja tunnete peegeldamise abil. Kohe, kui laps saab aru, et teda on mõistetud, ta rahuneb. Tasub õppida ütlema: ma saan aru, et sa tahaksid praegu hoopis jäätist; ma saan aru, et sa kurvastad minu äramineku pärast; muidugi on paha tunne, kui peab nii kaua ootama... jne. Kui laps on kõrgendatud emotsioonide küüsis, ei ole paremat moodust tema rahustamiseks, kui tema tunnete peegeldamine. Oma lahenduse pealesurumine selles olukorras võib vastupidi, viia hoopis suureneva vastuseisuni, sest laps on väljapääsmatus olukorras: ta vajab midagi, ei oska seda täiskasvanulikul moel selgitada, teeb seda omal moel (jaurates) – ja kui vastuseks on mõistmatus (lapsele sobimatu lahenduse pealesurumine), siis „jonn“ ja „jauramine“ ei lõpe ega lõpe.
Kui laps kipub teie arvates üle reageerima, on oluline märgata, kas lapse emotsionaalsed vajadused on kaetud. Saab ta piisavalt hoolitsust, tähelepanu, armastust? Kas teil vanematena on tema jaoks küllalt aega? Kas lapsel on piisavalt eakohast otsustamisõigust? Need ja veel paljud asjalolud mõjutavad lapse käitumist. Nn jaurava lapse tegeliku probleemi ülesleidmine võib olla aegavõttev, kuid lapse tõelise kuulamise ja mõistmise kaudu on võimalik jõuda teile mõistmatu käitumise tagamaadeni.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
