Mul kodus kasvamas 2 poega. Esimene saab peagi 6a ja teine sai 4a. Detsembris sünnitan kolmanda poja. Lahutasin laste isast 3 aastat tagasi. Ei suutnud me koos elada kuna kaklesime igapäev :S Nüüdseks olen uue mehega koos juba 1,5a. Elame võiks öelda keskmiselt, sissetulek normaalne ja lastele suudame lubada koralikud riided jne. Aga minu probleem seisneb hoopiski selles, et tunnen ennast jubeda emana. Olen väga närviline karjun päris tihti laste peale. Olen üritanud ennast talitseda aga ei suuda lihtsalt ennast talitseda. Füüsiliselt ei karista neid. Aga lastega koos olles tunnen, et olen saamatu. Lapsed tulevad ja kallistavad mind. Ütlevad, et armastavad emmet ja neil on maailma parim emme jne. Aga tunnen, et olen nagu robot nendega ei teki seda tunnet, et oleksin ema. Kahetsen hetkel isegi, et kolmanda lapse tegin (mitte igapäev ei mõtle nii). Tunnen, et vedasin neid alt sellega. Olen taas rase ja nemad väikesed ju veel. Titat ootavad lapsed väga. Olen üritanud neid viia välja sööma, ujuma jne. Ma ei taha, et nad tunneks ennast kõrvale jäetuna. Mees toetab mind selles suhtes aga tunnen, et olen ikkagi saamatu. Vabanda, et segane kiri aga ehk mõni saab aru. Lihtsalt tekkis järjekordne masendushoog ja arvasin, et panen selle kirja.
Olete mures, kuna tunnete ennast väsinuna ja saamatuna, juhtub, et peale tuleb lausa masendus ja siis on eriti kehv olla.
See olukord, milles olete, ongi palju energiat ja jõudu nõudev – kaks väikest last, kolmas kohe-kohe sündimas. On väga kiiduväärt, et püüate vaatamata kõigele hoolitseda ka selle eest, et poisid end kõrvalejäetuna ei tunneks jms. Kuid nüüd on küsimus kindlasti selles, kes toetab teid ennast, kes teid poputab, kes teie eest hoolitseb? Loomulikult vajavad väikesed lapsed palju tähelepanu ja hoolt, kuid kui väikeste laste emme on olukorras, mil ta aina annab ja annab, siis on asi varsti tasakaalust väljas. See, kes annab, peab ka vastu saama. Mõistagi on sära laste silmades, nende kinnitused, et olete maailma parim emme jms, väga tähtsad, kuid ainult sellest ei piisa.
Millal saite viimati rahus puhata? Ennast korralikult välja magada? Millal tegite midagi sellist, mida ainult teie soovisite, mitte lapsed ega mees? On väga tähtis, et saaksite veidigi hõlpu, muidu tõesti ei jaksa. Kui ema laste peale karjub, tähendab see enamasti, et ema on väga väsinud ja väljapääsmatus olukorras – mitte tingimata seda, et tegu on halva ja hoolimatu emaga. Küsimus on siin eelkõige selles, kuidas saada jagu väsimusest ja lootusetusest, kuidas oma n-ö tühjaks saanud tassi täita. Iga ema, kes on saanud ennast välja magada, veidigi oma akusid laadida, on kohe palju parem ema – usun, et teate, millest ma räägin.
Te ei kirjuta, kui palju teid toetab teie mees. Kui tunnete mehe toetusest puudust, siis rääkige mehele, millest te mõtlete, mis teile muret teeb, kuidas te ennast tunnete ning paluge mees endale appi. Abi võib olla nii sellest, kui mees vahelgi lapsed oma vastutusele võtab kui ka sellest, et ta aeg-ajalt end täiesti teile pühendab. Kui teie või mehe vanemad on nõus vahel lapsi hoidma, siis ärge häbenege ka nende abi paluda – ka nii on teie elu kergem.
Kuna sünnituseni on vaid kuu aega, siis ei jaksa te ilmselt kuigi aktiivset puhkust ette võtta, kuid ka selline olek, kus te ei pea laste jaoks pidevalt olemas olema, võib olla energiat andev ja puhkusena mõjuv.
Mehe hoolivus ja tuntav teie kõrval olemine on mõistagi samuti oluline, seda enam siis nüüd, kui ootate beebit. 1,5 aastat kooselu pole tegelikult kuigi pikk aeg, pealegi olete sellest ajast umbes poole rase olnud. Eelmine kooselu lagunes, kui teine poeg oli umbes aastane. Võib ka olla, et kaudselt muretsete ka selle pärast, kas nüüdne kooselu ikka püsima jääb. On ju teie elus suhteliselt lühikese aja jooksul piisavalt palju muutusi olnud: lahkuminek, uus kooselu, uus laps... kõigil teil on olnud uue olukorraga harjumisega kaasnevat pinget.
Ärge siis seekord, kui riiud tulevad (ja nende eest ei ole kellegi pääsu) jälle „kaklema“ hakake, nagu eelmises kooselus, vaid püüdke kõik see, mille pärast süda valutab, mis ei meeldi, tekitab ebameeldivaid tundeid jms, mehega koos läbi arutada ja ühised vastused vastu võtta. Ka praegu on see olukord, kus on tark mehe tuge küsida.
Ka pärast tita sündi peaksite oma meeleolusid tähelepanelikult jälgima. Sünnitusjärgset depressiooni esineb päris palju. Hea, kui see juba varases staadiumis ära tuntakse. Miks mitte ka juba praegu oma perearstiga nõu pidada – rääkige ka talle oma mõtetest ja meeleolust.
