Ma ei oska enam oma 8-aastast tütart taltsutada. Tal käivad peal kohtuavad jonnihood. Hoogude ajal ta röögib, karjub, trambib, loobib asju ja on täiesti kontrollimatu. Ta haugub vastu ja räägib väga halvasti. Muidu on ta suhteliselt hea laps. Koolis probleeme ei ole, kodus on ka tubli. Joonihood saavad tavaliselt alguse täiesti tühisest asjast. Näiteks kasvõi ühtusest hambapesust või hommikusest riidessepanekust. Enamasti enne seda palun tal midagi teha või keelan. Ta keerab ennast nii üles, et on lõpuks täiesti hüsteerias. Üritan temaga üldjuhul sel ajal rahulikult rääkida, aga see ei mõju, sest ta ei kuule midagi ega kedagi. Olen ka häält tõstnud ja laks andnud, aga see teeb asja ainult hullemaks. Ka ignoreerimine teeb asja hullemaks. Tundub, et kui tema jonnima hakkab, siis ei aita mitte miski. Tavaliselt kui ta maha rahuneb, siis räägime asja läbi ja küsin miks ta nii käitub. Ta ei oska põhjust öelda, aga saab aru et selline käitumine on inetu. Ainus mida ütleb on, et tuju oli paha, või et mina rikkusin ta tuju ära, kui midagi teha palusin. Halb on ka see, et meil on kodus 1-aastane poiss ka , kes ehmatab selliste õe hoogude peale ja hakkab ka hüsteeriliselt nutma. Siis on tegemist et neid mõlemaid maha rahustada. Olen üritanud tüdrukut karistada nt arvuti või õuemineku keeluga, aga see ei mõju ka eriti. Minu mõistus on otsas. Ma lihtsalt ei jõua enam. Ta alusas sügisel oma kooliteed, kuid räägib et koolis talle meeldib. Jonnihoogusid on varasemalt ka olnud, lihtsalt need lähevad aina hullemaks.
Teile teevad muret tütre jonnihood, mis on väga tugevad kuni hüsteeriani välja ning mis häirivad kõiki pereliikmeid. Kuidas sellega toime tulla?
Alustaksin ehk sellest, et 8-9 aastased on väikeses eelpuberteedis ehk üleminekueas. Nende päris muretu lapsepõlv on seljataga, nad on alustanud kooliteed, neil on rohkem kohustusi ja vastutust. Nad tunnevad ennast juba „suurena“. Nad katsetavad taas, mida tohib ja mida mitte. Ühest küljest on see hirmus põnev, teisest küljest vajavad nad taas vanematepoolset kinnitust seatud piiridele. Vanemate poolt vaadatuna tuleks väga kriitiliselt üle vaadata senine igapäevaelu korraldus. Lapsed on suuremad, nad tahavad rohkem vastutust ja suudavad seda ka kanda. Neile ei meeldi kui neid koheldakse kui väikelapsi. Kui neile praegu vastutust mitte anda, siis nad võivadki vastutusest loobuda ning vanematele jääb vastutus nende kooli jõudmise, õppetükkide tegemise, koolikoti pakkimise jms. eest kuniks nad vanematekodust lahkuvad.
Jonnihood räägivad enamasti sellest, et lapsel on mingi mure, mingid tema vajadused on rahuldamata. Kui reageerida jonnile kurjustamise, ignoreerimise, karistamise või moraali lugemisega, siis, nagu te olete isegi kogenud, midagi ei muutu. Sest põhjused, miks jonn tekkis, on endiselt olemas. Sõltuvalt lapse karakterist võime me lapse nt. murda, ära meelitada või ära hirmutada nii, et ta hakkab tegema, mida soovime, kuid sisimas on laps õnnetu ning rahulolematu. Teie tütar on väga tugeva iseloomuga ning iseseisev tegelane, kui ta sedamoodi käitub. Iseenesest on see ainult hea (kuigi pisut ebamugav), sest ilmselt ei lase ta ka edaspidi teistel inimestel endast lihtsalt üle sõita.
Kui inimesel on mure ja tugevad emotsioonid, siis on ainuvõimalik reageerimisviis aktiivne kuulamine. Kõigepealt on selle eesmärgiks maandada emotsioonid ja last rahustada. Kui ta saab aru, et tema tundeid on mõistetud ja aktsepteeritud, siis pinge tema sees väheneb ning ta suudab juba ka kuulata, mida te räägite. Siis saab aktiivse kuulamise teel jõuda jälile, mis teie last tegelikult häirib ning koos arutleda, mida ette võtta. Et aktiivse kuulamisega hakkama saada, peab teil olema siiras soov oma last mõista ning valmisolek aktsepteerida tema maailmapilti. Te ei pea sellega nõustuma (oma arvamust saate mina-keeles avaldada hiljem), kuid te saate aktsepteerida seda, et teie laps näeb asju praegusel hetkel just niimoodi. Lapse jaoks on see meeletu kergendus, et ta võib olla selline nagu ta on.
Kuidas siis kuulata? Peegeldage lapsele tagasi tema tundeid. N: kui laps trambib jalgu „Sa oled praegu maruvihane/täiesti endast väljas.“ Minge ta juurde ja püüdke temaga saavutada füüsiline kontakt, silitage. „Kas minu sõnad tegid sulle kuidagi haiget?“/“Kas sulle tundub ülekohtune, et ma seda palun/et ma selles küsimuses sekkun vms?“ Püüdke vaadata lapse vastuste taha ning minna aina sügavamale. Sest see, mis esialgu ilmneb, on ainult pinnavirvendus. Nt: „Sina rikkusid mu tuju ära kui mind palusid.“ „Sulle ei meeldi kui ma sellistes asjades sekkun?“ „Ei meeldi jah“ „Mis sind selle juures häirib?“ „Ma oleks seda isegi teinud, ega ma tita ei ole!“ „Sa tahaksid rohkem vabadust? Sulle tundub, et ma ei usu sinusse?“ jne. Kui teile tundub, et olete jõudnus asja tuumani, siis küsige lapselt, mida me edaspidi võiksime teha, et ta ennast paremini tunneks. Jagage vastutus omavahel ära. Te saate ka öelda, mida teie tunnete kui tütar jonnima hakkab ja mida see teiega teeb. Võiksite kokku leppida mõne märguande, kui jonn jälle peale tuleb. Et te saaksite sarnaselt vestelda enne kui tunded tuliseks lähevad. Usun kindlasti, et teie koostöö hakkab märksa paremini laabuma.
5 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
6 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
