Millal läheb piir, et last liiga palju hellitatakse, kiidetakse? Mul on 3-aastane poja ja ämm heidab kogu aeg ette, et ma hellitan poisi ära ja siis tast tulebki selline hellik ja memmepoeg, kes on harjunud, et kui midagi on siis kõik jooksevad.
Jah tõesti võib-olla olen lapse suhtes natuke tundlik, on ju ta esimene ja nii armas mulle, et ei taha mitte, et ta õnnetu oleks, ikka lähen lohutama ja võtan sülle jne. Laps teeb ikka ju ka pättusi, mina ei poolda aga karistamist. Ämm siis ütleb ikka, et varsti istub ta sul pähe...
Minu arust ei saa last kunagi liiga palju hellitada ega armastada. Jah loomulik, et piirid peavad olema ja laps ei tohi teha kõike, mis pähe tuleb. Kuid armastuse pealt kokku hoida ja last karistada küll ei tohik.
Mina võin öelda küll seda, et üks asi on armastus, seda ei saa tõesti kunagi liiga palju olla. Teine asi on aga kõikelubamine ja selles mõttes hellitamine. Kui ikka laps teeb KÕIKe,mis tema tahab ja saab kõike, mis ta tahab, siis ei arene temas vastutusvõime ja teistega arvestamisoskus ju üldse. Minu arust nii need n-ö egod sünnivadki...vanemate toel.
Laps peab aru saama, et kõik asjad ei ole lubatud ja ka seda, miks need ei ole lubatud. Samas ka tundma vanemate tingimatut armastust. Ise kasvasin väga ranges peres üles, kus käisime n-ö mööda seina ääri ja vanematele kunagi vastu ei vaieldud. Nüüd hiljem tagasivaadates olen sageli mõelnud, et tundsin seda, et minust ei hoolitud. Vanemad olid seisukohal, et peres on armastus iseenesest mõistetav ja seda ei pea väljendama. Nüüd püüan seda oma suhetes lastega igati vältida. Seda kuivõrd me oma last armastame saame väljendada ju igal hetkel ja see ei ole üldse seotud tema tahtmistele järgiandmisega! Minu arvates nii kõikelubamine kui ka väga karmid reeglid ja piirid ning autoritaarsus, viivad peagi olukorda, kus a) vanem tõstab käed üles ja karjub appi või b) lapse tundeelu ja hilisem elus hakkama saamine seatakse tõsiselt ohtu. Alles eile kohtasin ühte täiskasvanud egomaniakki....
Vahel oskavad kõrvaltvaatajad olukorda õiglasemalt hinnata. Ehk peaksidki veidi rahulikumalt võtma.
Mul tuttaval kaks tütart, vanem on 4a ja tugevalt emale pähe istunud. Korralikke reegleid ei paista olema ja nii ongi tüdruk väga ülemeelik ning keeldudest välja ei tee. Ema on ikka väga hädas.
Lapsed on armsad ja tahaks neile palju lubada, aga ühel hetkel tuleb ette ühiskond oma reeglite ja tõekspidamistega. Siis tekibki lapsel trots ja sellest hetkest ei saa vanemad enam lastega hakkama. Lapsel on aga segadus - varem lubati, enam mitte ja tulemuseks ongi võitlus "ahistamise" vastu.
Soovitan sul veidi uurida Gordoni põhimõtteid - ehk on niimoodi kergem piirangutega harjutada.
Jutt ei ole etteheitev, sest su tekstist ei tule loomulikult kõik nüansid välja. Kui millegagi mööda panin, ära viha pea...
On suhtumisi ja hoiakuid, mis aja jooksul muutuvad. Need on just sellised, mille keegi välja mõtleb, kuid mida kogemus ei kinnita. Nõukogude ajal leiutati hulgaliselt igasugu sedasorti teooriaid. Vähe sellest, et emadel polnud võimalik väikse lapsega kodus olla, hoiatati ka liigse hellitamise eest.Last ei tohtinud sülle võtta ega lohutada, kui ta nuttis. Ning oli vanemaid, kes seda tõepähe järgisid, samas, kui teised kuulasid oma südamehäält. Samasse ajajärku kuuluvad ka ööpäevased lasteaiad ja -sõimed, kus lapsed veetsid kogu nädala, saades korraks koju vaid nädalavahetusel. Paljudest nendest õnnetutest lastest on saanud õnnetud täiskasvanud, kel on raskusi nii iseendaga kui lähedussuhetega. Me ei saa kunagi teada, kui palju praegustest lastega seotud muredest on seotud just sellise ajajärguga meie ühiskonnas.
Samas on seaduspärasusi, mis kehtivad meie teadmistest hoolimata. Loodusseadused mõjuvad ikka ühtmoodi, tunneme me neid või mitte. Ka inimestevahelistes suhetes on oma sisemise loogika järgi toimivad seaduspärasused. Õnneks on neid seaduspärasusi üha enam avastatud ja tundma õpitud.
A. Maslow jõudis väga erineva sotsiaalse tausta, erinevas vanuses, erineva hariduse ja nahavärviga inimesi uurides järeldusele, et õnnelikud ja edukad on inimesed, kes igakülgselt oma potentsiaali teostavad. Selleni jõutakse aga vaid siis, kui inimese erinevad vajadused saavd rahuldatud. Turvatunne ja lähedusvajadus ei ole vähemtähtsad kui toit ja peavari.
Nii et soojuse ja lähedusega last ära ei riku. Vastupidi,laps vajab aega koosolemiseks, kallistusi, paisid,süllevõtmist.
Mitmed hüperaktiivsete laste uuringud näitavad, et nende laste emad pööravad väikelapsele ülemäärast tähelepanu siis, kui laps on millestki häiritud, samal ajal, kui teiste laste emad on lihtsalt lastega rohkem koos ja mängivad nendega.
Eelöeldu ei tähenda, et vanemad ei peaks lapse soovimatule käitumisele piire seadma.Lähedus ja piiride seadmine ei vastandu teineteisele, mõlemad on kasvatuses olulised. Gordoni perekoolis õpitakse ka piire seadma ja konflikte lahendama selliselt, et lähedus seeläbi ei kao, vaid hoopis kasvab. Just eile rääkis hea sõber, et kui pojal oli psühholoogia tunnis vaja meenutada mõnd konflikti, et seda analüüsida, ei meenunud talle ühtki. Poja meelest neil emaga konflikte polegi. Tegelikult muidugi on, kuid kui neid lahendatakse mõlema vajadusi arvestades, ei pruugigi laps neid tajuda konfliktidena,vaid elu loomuliku osana.
Kui vanem väljendab oma rõõmu ja rahulolu positiivsete mina- teadete abil, ei lähe laps õhku täis, sest öeldu pole lihtsalt sõnad, vaid tõde vanema kohta.
Ning kui vanem probleemolukorras kirjeldab hinnanguvabalt lapse käitumist ning selle mõjusid endale , lisades sellele ka oma tekkivad tunded, hakkab laps n. ö. nägema oma käitumise tagajärgi. Neid mõistnuna saab laps ise muuta oma käitumist, õppides sel moel iseseisvalt mõtlema ja oma käitumise eest vastutama.
Täpsemalt saab lugeda Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" ning praktiliselt kogeda Gordoni perekoolis.
Kuulake oma südamehäält, jälgige oma last ja arendage endas oskusi, mis aitavad Teie lapsel kasvada õnnelikuks, vastutustundlikuks ja tasakaalus inimeseks.
