Tegelikult ei teagi ma kust alustada.Sest reedel sain shoki, selgus, et mu 9a poeg varastas sõbral külas olles sõbra rahapurgist 500.-
Elame lapse isaga juba pea 6a lahus.Laps elab nii ema kui isa juures.Nädal siin ja nädal seal.
Lapse isal uut peret ei ole, siiski käib tööl ja elab aktiivset seltsielu, seega laps tihti kas vanevanematega või üksi kodus.
Minul endapoolt on niiöelda uus pere, elukaaslane 5a, ka kolme aastane laps ja peagi sündimas veel üks laps.
Laps tuli reedel koolist ja teatas, et tal rääkida mulle "salalugu", et ta ei lubanud issil ka mulle rääkida.(Olgu öeldud, et seoses lapse jagamisega ja kasvatamisega oleme vägagi eriarvamusel ja ei saa lapse isaga väga suheldud, siiski pean seda stabiilseks ja suhtleme ainult lapse teemadel ja minimaalselt).
Salalugu siis kõlas nii: mul on 600.-Küsisin siis, et ohhoo kus said? Isa poolsed vanavanemad annavad lapsele tihti raha head hinnete või trennitulemuste eest.
Hakkasin siis uurima, et kust said? Et käisin klassivennal külas ja koju tulles õuest maast leidsin! Ütlesin lapsele, et oi kui tore, et mis nüüd siis teed selle rahaga( laps raha hoida ei oska, läheks tavaliselt kohe poodi, õhupalle ja mullitajaid ja selliseid pisikesi asju ostma(isegi kui neid kodus olemas on). Nüüd teatas, et hakkab koguma, et tahab osta mängukonsooli PSP(2800.-).Ütlesin, et oi kui tore ja jätsin jutu sinnapaika temaga.
Minule tundus kohe jube imelik, eriti et salalugu ja minule ei lubanud isal rääkida jne.
Helistasin kohe lapse isale ja uurisin temalt, kuidas laps temale seda lugu serveeris? Lapse isa muidugi põhimõtteliselt sõimas mind, et mida ma mõtlen, et meie laps ei varastaks elusees(tõesti hommikul oleksin ka öelnud, et meie laps ei läheks varastama).
Siiski ütlesin, et mina seda juttu ei usu ja kõik.
Hetk hiljem helistas lapse isa lapsele ja andis võimaluse, et järgi mõelda kus ta selle raha sai ja andis 10 min aega tagasi helistada.
Laps helistaski tagasi ja teatas, et sõbra kassast võttis.
See oli kohutab shok mulle, nutsin mul ei old sõnu, milline kohutav pauk, häbi ja kõik ühes.Täiesti läbi kukkunud lapsevanema tunne.
Lapsel muidu koolis kõik "4","5" ja teeb aktiivselt sporti, käib trennis.Olen ka siiski märganud viimasel ajal käitumise halvenemist, ei viitsi, ei taha, ei tee.Lapse isaga sellest käitumisest rääkides, naeris ainult, et see emaga, et temaga laps ok.
Rääkisin lapsega ja ja ta sai VIST aru, et varastamine on üks jubedamaid asju.Järgmine päev karjusin lapsega, et kas saab ise ka aru millega ta hakkama on saanud???
Helistasin kohe selle poisi emale kellelt raha varastas ja rääkisin kogu loo ära.Vägagi mõistev lapsevanem kuna oma vanema lapsega oli tal ka sarnane varastamise lugu kui umbes samavana oli.Ütles,et paneb selle raha lapsele kassasse tagasi, sest laps pold veel avastanud seda kadumist.Ja kuna lapse isa ka selline keevaline , et siis temale üldse ei räägi.Ja tema soovib,et poisid ikka sõbrad edasi oleks, et käivad koos koolis ja trennis edasi.
Nüüd minu laps veel ei tea, et koolis ja trennis ei saada teada, et ta on varas.
Rääkisin, et kas ta ikka kujutab ette kui terve kool ja klass teda vargaks hakkab pidama, et milline häbi ja alati kui midagi kadunud vaadatakse tema otsa.Ja et keegi ei taha temaga enam sõber olla.Laps käib väikses koolis kuni 300 õpilast.
Nüüd on muidugi paha asi see vist, et laps ei tunne seda häbi ja ei peagi vabandama sõbra ees, kuna sõbra ema pani raha tagasi ja kindlasti ei taha,et lapse isa sellest teost teada saaks.
Nüüd ma ei teagi mida teha, küsisin lapselt misk ta minult raha ei küsinud või isalt, vastas ta, et see ju suur raha ja ma poleks nagunii andnud.
Olgu öeldud,et laps tavaliselt sünnipäevaks ja jõuluks alati saanud mis soovib.Näiteks oligi tal valida Wii mängukonsooli vahel ja PSP, siis valis ta wii.Eelmisel aastal.Nüüd koolis pidavat NII PALJUD PSP saama ja tema tahtis ka.
Ma ei tea enam mida teha, kas peaksin nüüd ostma kõik asjad mida soovib, andma taskuraha 500.-kuus, et laps ei varastaks?
Rahaga just priisata ei ole, lapse isa LUBAB lapsele paljusid asju osta, siiski on ta omadega vägagi raskustes ja ei osta midagi.Põhiliselt mina ja lapse suguvõsas paneme rahad kokku ja vahel tema ka ja siis ostame sellised kallimad kingitused. Tundub, et laps isegi ei saa aru kui suur raha on 2800.-
Muidugi on vast probleem sügavam ja siia ei jõua kõike kohe kirja panna.
Laps käib isa kodu lähedal koolis c 20-25km meie kodust, liigub siit kooli autoga ja koju bussiga.Kumbki ei ole meist nõus lapsest loobuma, et laps elaks kas ema või isa juures.
Oleme enda kodu ammu müüki pannud, et sinna piirkonda kolida, et saaksin lapsele lähemal olla ja, et ta saaks ka niiöelda isa juures olles peale kooli ema juurde tulla.Siiski ei ole meil see õnnestunud.Hetkel ei ole ka võimalik üürida korterit, et sinna lähemale kolida.
Ma ei teagi mis lahendusi leida.
Kuidas üldse lapsele selgeks teha, et näit jõuluvanalt ei saa tahta kingitusi 10 000.-Nimekirjas oli asju kokku 10000.-eest.Loodab need kõik asjad saada.
Et see kogu kuupalk mul.
Lapasele ütlesin, et nüüd on ainult kool/kodu ja trenn/, et viime kooli ja kohe peale kooli järgi.Ja kõigest muust võib peale sellist tegu unistada.
Mul oli just lapsega plaanis kahekesi kinno minna ja kuhugi veel, et just ennem beebisündi ei tunneks ta ennast kõrvalejäetuna.
Nüüd ei ole ju mul mitte mingit isu kuhugi minna!
Hetkel on rasedus ka probleemne olnud ja kuna laps on provotseerinud oma ebaviisaka ja kohati lausa titeliku käitumisega, siIS olen ikka vägagi tihti häät tõstnud, sest alles siis kuulatakse.Ei õpetata väiksemale vennale lollusi, lauas ei matsutata ja ei tehta muid lollusi ja, et kohustuslikukirjandust peab koguaeg meelde tuletama, et LOE, LOE, LOE!
Aidake leida lahendusi.Olen ise niipalju aru saanud, et lapsele on aega vähe jäänud ja on tähelepanuvajadus.Samuti on probleemid vist elukorralduses, siiski laps väidab, et talle sobib nii elada.Ta isegi ei mäleta, et ema-isa kunagi koos elasid.Ta mäletab ainult siin ja seal elu.
Tere.
Selles pikas kirjas olete kenasti kirjeldanud olukorda, milles olete ise ja mis toimub lapse ning tema lähedastega.
Laps on justkui antud elukorraldusega leppinud, ei mäletagi teistsugust elu. Kas laps oskaks määratleda hetkel: "Kus on tema kodu". Kas on see ema juures, isa juures. Mõlemad vanemad armastavad oma last sedavõrd, et lapse vajadused kipuvad tavaliselt sellistes olukordades tahaplaanile jääma.
Lapse esmaseks emotsionaalseks vajaduseks on tunda end armastatuna. Enamasti vanemad tajuvad seda instinktiivselt, kuid mõnedel vanematel on raskusi oma tunnete väljanäitamisega. Mõned vanemad arvavad, et laps on niigi teadlik nende armastusest ja pole mõtet seda rõhutada. Mõned vanemad väljendavad oma armastust hinnaliste kingituste kinkimisega. Kõige parem viis on oma armastust lapse vastu väljendada füüsilise kontakti kaudu- last emmates, süles hoides, käest kinni võttes, paitades jmt. Teie laps veedab nädal ema, nädal isa juures. Nii ema kui isa võiksid enda juures olles paluda lapsel igal õhtul jutustada, kuidas päev möödus, julgustada teda oma tundeid ja mõtteid väljendama. Peaasi, et see kujuneks ülekuulamiseks ega ristküsitluseks. Lapse mõistev kuulamine ja tema tunnete peegeldamine annab lapsele tunde, et temast hoolitakse ja tema tegemised tõesti huvitavad vanemaid. Seda tuleb teha siiralt ja pühendunult. Ainult siis on laps avatud ja valmis jagama oma kogemusi.
Teiseks oluliseks emotsionaalseks vajaduseks lapse jaoks on enda soovituna tundmine. See annab lapsele tarviliku kindlustunde. Võimalik, et laps tunneb aeg-ajalt end üleliigsena, sest täiskasvanutel on nii palju teisi tegemisi. Kui panna täiskasvanu Teie poja rolli, siis see tunduks raske, sest ei teki kindlat tunnet, kuhu ma siis õieti kuulun. Puudub kindel side oma koduga, sest võimalik, et laps ei tea ise ka kus see koht on. Kas Teie laps on piisavalt tunnustust saanud sel moel, et see tõstab tema enesekindlust ja usku endasse ja oma tegemistesse? Kirjast jääb mulje, et palju on talle ostetud ja kingitud. Asjad aga ei väljenda lapse jaoks emotsionaalselt tuntavat hoolimist ja armastust. Kasulik on lasta lapsel endal pingutada iga kord, kui ta soovib midagi saada või mingi eesmärgini jõuda. Kui laps saab piisavalt ise ei pingutada mingite tema jaoks oluliste soovide täitumisel, aitab see kaasa tema emotsionaalsele küpsemisele.
Laps vajab vabadust iseseisva tegutsemise õppimiseks. Laps vajab selleks aga turvalisi piire. Kui laps ei taha neid piiranguid vabatahtlikult arvestada, tuleb need lapse jaoks selgelt kehtestada. Lapse jaoks on oluline taibata, et ta ei saa siin maailmas kõike, mida soovib.
Kui laps varastab, siis tgelikult ei ole tal vaja raha ega neid asju, mida ta selle eest saab murtseda. Varastamise sügavam tähendus on psühholoogiline: laps "varastab" tegelikult armastust, mis talle vajaka jääb. Elukorralduslik olukord võib Teie lapse jaoks olla sedavõrd raske, et see võib olla põhjustanud lapsele olulisi emotsionaalseid probleeme.
Olete selles olukorras teinud oma parima, kuid need ei ole toiminud selliselt, et laps tunnetaks end usutavalt armastatuna ja soovituna.
Selles olukorras tundub palju probleeme olevat. Soovitan pöörduda perenõustamisele.
Lugupidamisega
Ene Raudla
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
