Kasupoeg varastab isa rahakotist raha. Ja mitte vähe vaid ikka 100-na. Otse näinud ei ole, aga raha kadunud on. Kuidas sellisest teemast kõnelda kui otsest tõendit ei ole. Minu rahataskust kadunud raha küll ei ole.
Enne tellis oma moblalt helinaid nii, et arve läks juba tonnini. Väitis, et tema pole tein`d nii palju. Siis hakkas isa moblalt helinaid tellina, kah algul salgas. Karistuseks jättis isa ta taskurahast ilma. Ja kui talle taskuraha annad, kulutab hetkega ära. Ta ei saa raha väärtusest üldse aru.
Ma lihtsalt ei tea, mida edasi teha. Ta elab küll meie juures alles 0,5a. Minul temaga otseseid konflikte ei ole ja ega ta paha poiss nüüd lausa kah ei ole. Aga koolis on korra ja õppimisega probleeme (kooli vahetanud ei ole). Ta läheb nii käest ära kui ma midagi ei tee.
Varastamine võib olla märk tähelepanuvajadusest või trotsist. Käitumisprobleemid ja kehvad hinded koolis viitavad samuti sellele, et lapses on mingi rahulolematus iseenda või siis mingite olukordadega. Võib olla on tal ka mitmeid vstamata küsimusi seoses lahutuse või muude suhetega.
Karistamine siin ei aita, samuti asjast mitterääkimine. Karistus võib pigem veelgi suurendada lapse trotsi ja sel juhul kaob kontakt temaga veelgi.
Asjast tuleb rääkida selgelt ja otse. Poisi käitumine paneb muretsema ja tekitab pahameelt. - see on loomulik ja seda tuleb poisile konkreetselt väljendada. Eesmärk ei ole tegelikult lapse karistamine, vaid sellise käitumise lõpetamine.
Kui me tahame, et mingi meie jaoks ebasobiv käitumine lõppeks, siis peame esmalt leidma põhjuse, miks laps nii teeb. Kuna lapse probleemne käitumine väljendab mingit tema probleemi, siis kasutades aktiivset kuulamist, võime probleemi põhjusele lähemale jõuda. "Mina ja isa oleme märganud, et rahakotist kaob raha. Ma ei taha hakata sind karistama või sinuga pahandama, vaid ma tahan sinuga sellest rääkida, et mõista, mis toimub. Mul on tunne, et sul on mingi mure". Vastavalt poisi reaktsioonidele peegeldada tagasi neid emotsioone, mis välja paistavad. Isegi, kui me neid emotsioone õieti ei taba, jätab see võimaluse lapsel end rohkem avada ja annab talle võimaluse võtta vastutust probleemi lahendamise ees (sest tallle ei öelda kuidas asjad meie meelest on, vaid ta sab ise neist rääkida).
Peale lapse kuulamist võiks edasi likuda lahenduste leidmisele. Anda mina-sõnumitega märku milline konkreetne lapse käitumine meile ei sobi, põhjendada miks see MULLE ei meeldi ja siis uurida poisi käest, mis selle probleemi lahendus tema meelest võiks olla. Kui tema ei oska midagi öelda, siis sõnastada see lahendus ise ja küsida, kas see ka tema jaoks ok.
Tõenäoliselt sõlmite temaga kokkuleppe. Kui aga juhtub, et poiss sellest kinni ei pea, siis väljendada selgelet oma pettumust tema käitumises (mitte poisis) ja uurida, miks asjad viltu läinud ja mida nüüd veel muuta. Kokkulepetest ei pea lapsed kinni tavaliselt siis, kui neil on ikkagi mingid mured lahendamata jäänud.
Varastamise ja kooliprobleemide lahendamiseks soovitan pöörduda ka koolipsühholoogi poole. Ehk oskab ka tema teile juhiseid anda, kuidas täpselt toimetada selle olukorraga. Kindlasti ei tohi lasta sel käitumisel süveneda vaid leida lahendusi.
