Kuidas mõjub lapsele see, kui ema ja isa karistavad last erinevalt, et üks paneb nurka seisma, teine pahanduste tooli peale istuma ja järgi mõtlema? kas laps õpib sellest, et vanemad on erinevad ja karistavad erinevalt? või õpib midagi muud? Laps on 2a10k. vana ja viimasel ajal aina hullemaks läheb, teeb meelega teinekord pahandust, kiusab palju oma väiksemat venda ja teeb talle meelega haiget. olengi viimasel ajal võtnud siis kasutusele selle pahanduste tooli ja üritanud teda sinna istuma panna, ega ta seal istuda eriti ei taha. aga noh, üritan järjekindel ikka olla. lapse isa aga kasutab nurka panemist.
ja veel. kas on õige panna last nurka(karistada siis) jonnimise eest? kui on selline põhjendamatu jonn, jonnib lihtsalt jonnimise pärast.
Olete kimpus lapse käitumistega ja otsite viise, kuidas teda korrale kutsuda. Kindlasti on pahandust ja vanematel muret palju, kui on oht, et väikevenna võib haiget saada.
Jonniga väljendab laps alati midagi, ka jonn jonnimise pärast räägib sellest, et laps annab teada, et teda tuleb tõsiselt võtta. Ta saab järjest enam teadlikuks oma minast ja soovib, et ka teised sellega arvestaksid. Õigupoolest on see väga oluline aeg isiksuseks kujunemisel. Loomulikult on see ühtlasi keeruliseks katsumuseks ka vanematele, seda enam, kui palju tegemisi-toimetamisi on seotud uue pereliikmega.
2-3.eluaasta juurde kuulub kõrgendatud uudishimu, aktiivsem tegutsemine, kuna ollakse järjest osavam ja iseseisvam. Seetõttu vajab laps oma emalt-isalt (või hoidjalt) sel ajal ka rohkem märkamist, täiesti teisel viisl, et tal oleks võimalus kellegagi jagada oma uusi avastusti, õnnestumisi ja elamusi. Vanemad aga nähes, et laps on juba suurem, eeldavad, et ta mängiks, toimetaks ja saaks rohkem omaette hakkama. Ta ju saabki paljude asjadega hakkama, kuid tema vajadused on nüüd teised, seejuures emotsionaalse läheduse vajadus, koosolemine on nüüd eriti tähtis. Seetõttu on suuremal lapsel selles vanus eriti raske kohaneda ka uue pereliikmega.
Laps vajab vanemate abi oma tunnete mõistmiseks ja nendega toimetulekuks. Karistamine ei aita sellele sugugi kaasa.
Nurka panek on lapsele alandav ega loo talle uut viisi, kuidas toime tulla oma keeruliste tunnetega, kuidas väljendada oma pahameelt, pettumusi, armukadedust väikevenna suhtes jne. Mõtlemistooli mõju oleneb samuti sellest, kuidas laps seda kogeb, kas karistusena või rahustavana (rahustav oleks see, kui ollakse tema juures, ei peaks kartma hülgamist). Enamasti mõjub see sarnaselt nurka panekuga, st häbipostina, eelmale tõugatuna. Vaevalt, et selles vanuses laps suudab seal olles mõtlemise tulemusena muutuda. Usun, et lapsed ju soovivad kogu hingest vanemate heakskiitu ja tunnusstust ning seeläbi saab meid ka motiveerida käitumist muutma.
Mida karistamine talle antud olukorras tähendab? Laps saab aru, et ta tema tunded on keelatud, teda ei mõisteta, väikevend on konkurent, tema on halb ja süüdivms. Kuid tundeid ei saa ju keelata. Seega pole küsimus selles, kas vanemate erinev karistusviis on hea või halb, vaid see, et karistamine ei ole lahendus jonnile (meil ei tuleks ju pähe oma lähedasi karistada, kui neil on enesetunne halb, nad on pettunud, kurvad, ilma jäänud millestki, mittemõistetud vms.). Siis vajatakse mõistmist ja toetamist.
Küll aga on vaja selgust ja piire, mis on lubatud ja mis mitte. Veel parem on anda lapsele teada, kuidas ta võib käituda, ema-isa aidata väikevennaga toimetamises, mängimises jne. Rõõmustada tema mistahes soovitud käitumiste, õnnestunud tegemiste üle, st tunnustamise kaudu motiveerida teisiti käituma. Jälgida tuleks kindlasti, kas suurem laps saab ema ja isaga (mõlemad on ju tähtsad!) oma privaataega, kus kogu tähelepanu on temal, koos midagi teha või lihtsalt olla lähedal füüsiliselt ja emotsionaalselt. See on äärmiselt oluline suurematele lastele, et uue olukorra ja pereliikmega kohaneda.
Ja veel, kui seada piire ja reegleid, väljendada ka oma rahulolematust, kui laps käitub sobimatult, siis seda ikka mina-keeles, kehtestavalt (vt vastavad oskused Gordoni Tark lapsevanem), siis on risk minimaalne, et kahjustada lapse enesehinnangut.
Jonniva lapsega toimetulekuks on oluline tema tundeid ja vajadusi mõista, neid verbaliseerida (nt öeldes, et ma saan aru, et oled venna peale pahane või sa tahaksid, et keegi oleks praegu koos sinuga vms.). Laps kogeb, et teda on mõistetud, siis ei pea ta enam protestima, teistele haiget tegema või muul viisil vastuvõetamatult käituma (parim viis on kasutada aktiivset kuulamist, tunnete peegeldamist vt sama raamat).
Head proovimist, rõõmu lastest ja koosolemistest !
