Tere!
Mu kaks last on igati tublid põngerjad (2,5ne tüdruk ja 5ne poiss) - aktiivsed ja hakkajad. Sõna kuulavad siis kui tahavad aga üldiselt ei midagi hullu. Aga kui meile tulevad külla vanaemad/vanaisad või mõned muud tihemini käivad külalised siis elatakse külalistel seljas, räägitakse (järjepidevalt) täiskasvanute jutule vahele, ei lasta külalistel süüa, sikutatakse neid mängima, edvistatakse/eputatakse, jne jne. Nendega rääkimine sel ajal üldse ei aita. Nad lihtsalt ei kuula vaid teevad rumalusi edasi. Üritan nendega rahulikult rääkida - kükitan või istun ja seletan rahulikult aga kohe tormatakse edasi nagu poleks ma midagi öelnudki.
Kuidas ma peaksin käituma? Mida neile rääkima, et kuulaksid? Noorem teeb kõike vanema järgi seepärast peaks vist kõigepealt saama asja selgeks räägitud poisile. Aga kuigi külalistele ei meeldi, et lapsed nii keevalisteks lähevad siis minnakse kõigega kaasa, mida nad tahavad. Ma lihtsalt ei oska piiri seada kui teised täiskasvanud sellest üle astuvad. Või on probleem milleksi muus?
Tahtsin veel lisada, et olen palju ebaviisakast käitumisest ka lastega rääkinud. Näiteks kui kuhugi külla läheme või tean ette, et keegi tuleb külla. Kodus ja teatud külalistega see ei aita. Aga nii mõnelgi korral on poiss küsinud koju jõudes, et emme, kas me täna käitusime ilusti. Või alustan ise sellst juttu kui nad tõesti olid tublid ja kuulasid sõna.
Ja lisaks veel, et probleem on just täiskasvanutega. Omaealistega mängitakse ilusti, jagatakse mänguasju, ei tehta haiget ja mängitakse rahulikult.
See on suurepärane, kui poeg, kindlasi ka tütar, on huvitatud hästi käitumisest. Miski pole mõjusam ja meeldivam viis käitumisi ja suhtumisi kujundada, kui läbi vahetu kinnituse ja tunnustuse anda lapsele tagasisidet (positiivne mina-sõnum, nt mul on hea meel, et arvestasid meie kokkuleppeid, ei seganud meie jutule vahele, jagasite mänguasju, keegi ei saanud haiget vms.). Usun, et iga laps soovib oma vanemate rahulolu ja rõõmu pakkuda, vahel nad aga ei tea, kuidas ja nad vajavad selgust, vanemate toetust.
Olete märganud, et väiksem matkib sageli suuremat ja mõjutada saab neid suurema kaudu. See on hea mõte, kõik mis annab soovitud tulemusi, tasub arvestada. Väike oht on sel juhul, kui suurem tajuks ebaõiglust, et teda peamisel korrale kutsutakse ja ta rohkem pahandada saab, kuigi asjaosalised on mõlemad.. Tasakaalu aitab hoida ka see, kui reageerite mõlema lapse tegemistele ja edusammude on piisavalt tunnustust.
Niisiis, Teil on mure just suurte inimestega. Olete olnud tähelepanelik ja märganud, et teatud külalistega on lastel keerulisem sobivalt käituda. Nii ongi, et palju oleneb vastastikusest mõjust lapsed saavad jätkata või lõpetada teatud viisil käitumist, olenevalt sellest, kuidas reageeritakse. Jälgida tasub, mis on külalistega seoses sellist, mida lapsed vajavad ja nad muul viisil ei saa, kui vastuvõetamatult käitudes. Küllap olete märganud, mis on aidanud lastel teatud piiridega arvestada ja mis kutsub esile nende ületamise. Lapsed kordavad seda, mis viib soovitud tulemuseni.
Teie olete kõige õigem inimene ütlema ka külalistele, mida peate sobivaks ja mida mitte ning vajadusel tulebki oma vajadusi ja ootusi selgitada ka külalistele. Kõige väiksem risk suhteid mitte pingestada on väljendada selgelt oma arusaamu tehes seda mina-keeles (ma pean õigeks, vajalikuks..... või meie peres kehtib reegel, et ....., mulle meeldib kui saame praegu rahulikult rääkida ja seejärel võiksime koos lastega tegeleda). Ohutum on teatud olukordi ennetada, näiteks: ma olen märganud, et lastele on liialt väsitav, rahutukstegev, kui .....(teatud käitumise kirjeldus). Võimalik, et vahel on abiks see, kui sekkute nii, et palute lastel teatud kokkuleppeid meenutada ja aitate neist kinni pidada (me räägime praegu omavahel ja kohe saad sina öelda, mida soovid ).
Vajadusel tuleb oma häiritust või pahameelt väljendada ka kehtestava mina-sõnumina, mille sisu on: 1) teise inimese konkreetne käitumine, 2) häiriv, kahjustav mõju Teile ja 3) Teie tunne.
Kui nüüd veel veidi üldisemalt arutleda, siis lastele mõjub kindlasti elevusttekitavalt külasolek ja külaliste tulek ning neil ongi keerulisem tavapäraselt ja rahulikul käituda ning kõike meeles pidada, mis on varem räägitud. Ja nemad on ju ka tähtsad tegelased, vaja on silma paista ja samas tore ju ka, kui keegi märkab, tegeleb nendega ja nii võib ülemeelikus kergesti vallanduda. Mis siis muud, kui võttagi aega selleks tarbeks ka, et koos külalistega lastele eraldi tähelepanu ja tegevusi suunata. Võtta aega iga kord ka laste uudsete elamuste ära kuulamiseks nii külistega koos olles, kui ka pärast (aktiivne kuulamine, tunnete peegeldamine). Kindlasti on Teil kogemusi, kui kaua ja mis tegevused lapsi köidavad ja millal nad tüdinevad, väsivad ning mida siis teha, et aidata lastel sobivalt käituda , rahuneda (nt sülle võtmine, eelnevalt mõelda kui kaua on mõistlik külas olla jms).
Rõõmu lastest ja külalisest!
Mina mängiks lastega külaskäike läbi. Kord on nemad külalised ja Teie võtate neid vastu, kord mänguasjad tulevad teile külla. See on hea võimalus kokku leppida mängus, kuidas käituda selles olukorras. Siis, kui "päris külalised" tulevad, siis lapsed on liiga üle erutatud ja elevil ,et ema sõna kuulata. Rahulikus kodus mängu viisil ja riidlemata tuleb see paremini välja.
