Mul on julge ja aktiivne 4 aastane tütar (kodus ka teismeline poeg). Probleem aga selline, et piiga sõnavarasse on tulnud rida halbu väljendeid ja sõnu, mida ta julgelt kasutab igalpool nii laste kui ka täiskasvanutega (isegi võõratega).
Olen mõelnud, et sõnad ja väljendid võivad tulla vanemalt vennalt ja seega jälginud ka tema sõnavara. Lapse ja tema kasvatajatega rääkides on see probleem ka lasteaias teistel poistel juures, kuid minu laps on julge ja läheb teistele vanematele neid sõnu rääkima. Samas tundub mulle, et piiga arvates on need jube lahedad sõnad, sest mõni hakkab naerma, teine kurjustama, kuid tema on saavutanud selle, et teda märgati.
Olen tähelepannud, et sõnad ja väljendid hakkavad "lendama" siis kui ta saab vihaseks, ei saa millegiga hakkama või kutsutakse teda korrale ja reeglitele alluma.
Olen rääkinud nii hea kui halvaga. Kasutanud mina-sõnumit, kuid kõik on ainult hetkeks. Kui laps on rahunenud ja räägime mõistab, et nii ei tohi rääkida ja need on halvad sõnad, kuid kõik on kuni järgmise korrani.
Kodus on olemas kindlad piirid ja nende eksimisel on meil sisse seatud järelemõtlemiseks oma kindel koht.
Mida ma peaksin tegema veel, et laps ei ropendaks enam ja käituks viisakalt?
Lisaks veel juurde, et laps on väga kange ja soovib, et tema tahtmine ja valik jääks alati peale. Siinkohal aga mina temale järeleandmisi ei tee, kuid armas vanaema alati (temal on valus kui laps nutab).
Loomulikult peaksite panema piire, küsimus on vaid selles, kuidas seda teha. Karistamisega on see asi, et laps peab küll sellele alluma, ta muudab ehk ka oma käitumist, kuid tema vajadused, mis on alati iga käitumise taga, jäävad ikka tähelepanuta. Ükski karistus ei muuda lapse vajadusi. Seega on vaja ka last kuulata, et aru saada, mis on tema vajadus, kui ta kirjeldatud moel käitub.
Olete ka ise mõelnud, mis on lapse käitumise taga. Arvate, et selleks võib olla näiteks tähelepanuvajadus. Võite ju proovida ja anda lapsele rohkem tähelepanu - temaga enam tegeleda, mängida, koos vahvaid asju ette võtta, teda oma tegemistesse kaasata, teda parajal hetkel kiita ja tunnustada. Kui märkate, et nii tehes on ebasoovitavat käitumist vähem, siis olete leidnud vähemalt ühe asja, kuidas last mõjutada, et ta halvast kombest loobuks.
Kirjutate ka, et olete kasutanud minasõnumit. See on reeglina tõhus. Kehtestava minasõnumi idee on, et kirjeldate selgelt ja hinnanguvabalt lapsele seda käitumist, mis teile ei meeldi, ja lisate sinna ka, milline on lapse vastava käitumise konkreetne mõju teile ja mida te seesjuures tunnete.
Keerukas olukorras tuleb kehtestada ja kuulata kordamööda, sest isegi kõige rahulikumalt öeldud sõnum võib tekitada vastupanu. Vastupanu korral ei aita aga pealesurumine - vahepel tuleb ka teisele ruumi anda - mis tema mõtleb, arvab, tunneb - ja seejärel oma soov uuesti esitada, vajadusel see kuidagi teisti sõnastades.
Lapsed ei võta meid kuulda, kui me ise ei usu, mida räägime. Ehedus on suhetes oluline. Kui te räägite lapsele ausalt sellest, mis teid tema käitumise juures häirib, toote välja tegeliku mõju ja tegelikud tunded (neid suurendamata ega vähendamata), siis on ka loota, et laps oma käitumist muudab.
Vanaemale võiksite aga rääkida, millised on teie kasvatuspõhimõtted ja miks, ning mida te temalt ootate, kui tema last hoiab. Kindlasti on võimalik teha kummalegi sobiv kokkulepe, ja üks pingeallikas on elus jälle vähem. Ikka tuleb välja öelda, mida ma mõtlen, tunnen, vajan, eeldan. Selgus sõnades teeb suhted selgemaks - seega realistlikumaks ja paremaks.
Piirid on meie peres olemas.
Seda, et tal on pidev tähelepanu puudus pole nõus, sest olen noorema lapsega rohkem koos (mängime, tegutseme jne) kui vanema lapsega (vanemal lapsel on tähelepanu vajadus tunduvalt seega suurem).
Seda, et last peab kuulama olen nõus. Seda ka teen. Kuid kuida käituda siis, kui palud lapsel teha seda mida ta ei tohi ntkõõluda terpil). Rääkinud mitmeid kordi mina-sõnumites, kuid tema vastab sulle väga roppude sõnadega vastu ja TAHAB jätkuvalt seda tegevust edasi teha????? Ma ei saa lasta tal seda tegevust jätkata (ennem juhtub õnnetus).
Väidate, et :"Lapsed ei võta meid kuulda, kui me ise ei usu, mida räägime. Ehedus on suhetes oluline."
Seda ma teen ju jätkuvalt igapäevaselt. Olen täheldanud, et kui laps enam minu kuuldes nii ei räägi teeb ta seda teiste laste kuuldes.
Olen ise õppinud kasvatusteadust, kuid sellise probleemiga (lapse ropendamisega) olen ma täitsa jõuetu ja abitu.
Lapsi kasvatades tuleb ikka ette tunnet, et miski ei aita, ei kasvatusteadus, ei soovitatavad suhtlemismudelid. Lapsed panevad tihti proovile kogu vanemate kannatuse ja tarkuse. Suhtlemisreeglid on ju pealtnäha lihtsad: tuleb kuulata seda, kellel on probleem; tuleb seista enda vajaduse eest kehtestava minasõnumi kaudu, kui endal on probleem; tuleb leida ühiseid vajadusi ja nende kaudu jõuda lahendusteni, kui probleem on mõlemal ehk kahe vahel on lahvatanud konflikt. Elu on alati palju keerukam kui ükski teooria, kuid suures piires toodud põhimõtted kehtivad see on minu kogemus lapsevanemate koolitajana ning perede ja paaride nõustajana.
Kuid elus on alati eriolukordi. Loomulikult ei hakka keegi kehtestavat minasõnumit saatma, kui laps on sõiduteele jooksmas või trepist alla kukkumas. Sel juhul on ikka vaja kiiret jõulist käitumist, mis annab lapsele ühemõttelise sõnumi: nii ei tohi mitte kunagi teha!! Enamasti toetab seda laadi sõnumit ka keha: te haarate lapsest kõvasti kinni. Nii saab laps mõjusa sõnumi, mis peaks ka hästi talletuma. Rahulikumates olukordades on keelamise asemel hea öelda tulevasele mõjule viitav sõnum: kui sa klaasi nii laua ääre peale jätad, võib see maha kukkuda ja katki minna; kui sa koera sabast kisud, võib ta sind hammustada ja sa saab haiget.
Ükski inimene ei tee midagi ilma vajaduseta. Vajaduse nägemine iga käitumise taga on selle mõistmiseks tihti abistav. Kui laps käitub mingil moel, siis ootab ta sellele ka mingit reaktsiooni. Miskipärast on tal vaja saada teid reageerima. Kas olete proovinud erinevaid viise reageerida? Kui muudate reaktsiooni mis saab siis?
Eelmises kirjas kirjutate ka, et laps on kange ja soovib, et tema tahtmine jääks alati peale, teie aga seda ei respekteeri, kirjutate, et teie järeleandmisi ei tee. Tundub siis, et laps on leidnud vähemalt ühe koha, kus võim on tema käes ta ropendab vaatamata sellele, et te teda igati keelate.
Lapsele on oluline tunnetada, et ta on tähtis. Nagu suurgi inimene, soovib ta kogeda, et temaga soovidega arvestatakse, et tema arvamus on tähtis, et ka tema pakutud lahendused võivad tulla kaalumisele, et tema tundeid mõistetakse ja respekteeritakse jne. Kõike seda tundes ja kogedes kasvab lapsest inimene, kes on eneseväärikas ja peab ka teisest lugu. Kui laps on pigem see, kes peab aina sõna kuulama, ikka tegema seda, mida suured inimesed ütlevad, ei saa ta end tunda väärikana. See tekitab trotsi. Ehk peaksite lapsele andma rohkem ruumi ise mõtlemiseks ja ise otsustamiseks, õpetama talle omavahelise suhtlemise kaudu, kuidas pidada läbirääkimisi ja teha kokkuleppeid. Kui laps tajub, et temaga rohkem arvestatakse, ehk taandub siis pikkamisi ka võitlus sõnade pärast. Praegu on ta n-ö võitjapjedestaalile tõusnud nende koledate sõnade abil. Näidake lapsele, et ta võib tähtis olla ka hoopis muul moel.
kõõluda terpil). Rääkinud mitmeid kordi mina-sõnumites, kuid tema vastab sulle väga roppude sõnadega vastu ja TAHAB jätkuvalt seda tegevust edasi teha????? Ma ei saa lasta tal seda tegevust jätkata (ennem juhtub õnnetus).