õigimini, kuidas aidata toime tulla 9-aastasel oma kohutava sisemise vihaga? Ma usun, et ma tean, millest see tekkinud on aga ma ei tea, kuidas ma teda aidata saan, et ta suudaks sellega toime tulla. Õigemini, et temas ei tekiks enam sellist viha...
Mul on väga palju vigu, mida olen teinud tema kasvatamisel. Esiteks see, et ma ise ärritun vahel kergelt, kui ta ei tee seda, mida ma olen palunud. Olen teinud päevaplaane, kokkuleppeid, reegleid temaga. Aga miski ei tööta. Sest ma ise pole piisavalt järjepidev. Aga kui ma seda püüan siis tundub ikka, et miski ei aita. Iga õhtu on sõda hammaste pesu pärast, toa koristamise, õppimise, söömise jne jne pärast. Kõike peab sundima. Kui ma ei ütleks ega tuletaks korduvalt neid asju meelde, jätakski ta tegemata. Hambad jääks pesemata, kasvõi kuu aega järjest. Koolitükid jääksid ka poolikult tehtud, toas hakkaksid mustusest elama satikad...teda see ei häiriks. Mind häirib ja seepärast ma talle seda kõike teha palungi. Räägin ka seda, miks mulle on oluline, et need asjad saaks tehtud. Teda ei huvita, ütleb, et küll ma teen, ma pesen homme, ma koristan homme, ausõna! Ja nii iga päev. See on nii jube väsitav! Vahel olen nii endast välja läinud, et karjun ta peale ja käratan ja ütlen halvasti ja annan laksu. Ja järgmisel hetkel ma kahetsen, saan oma veast aru ja ka sellest, et sellise käitumisega teen endale karuteene. Aga ma ei oska end enam tagasi hoida, sest mulle tundub, et see õudus ei lõpegi. Kui ma olen temaga rõõmus ja tore ja hea, sis ta justkui kasutab seda ära. Ta ei tee siis ka midagi, mis on tema kohustus. Ja seda pole ju palju ühe 9 aastase jaoks - hoida om aõppimine, tuba ja välimus korras (hambad pestud, riided puhtad seljas) Ta võiks vabalt minna räbaldunud teksades kooli...oeh, praegu tundubki, et mina hoopis vajan abi. Aga millest alustada? Iga päev tundub arvel olevat, st iga päevaga läheb asi aina hullemaks ja ma ei suuda enam seda peatada. Vajan nõuannet, millest alustada?
Kui temaga rääkima hakkan, ükskõik mis keeles (st proovin mina vormis ja peegeldumist), siis ta keerab end kuidagi diivanile kõveraks, kuulab mind poole kõrvaga, ütleb, et sai minust aru ja kõnnib minema. Midagi vastu sealt ei tule. Enamasti lepime ära, ta kallistab mind ja kõik on hästi kuni järgmise korrani. Ma täiesti juba kardan neid hetki, kus ta vihastab, teda ei huvita see ka, kes parasjagu juures on. Enamasti ongi asi hullem siis, kui keegi mu tuttavatest ligidal on, siis ei hoia ta enam milleski tagasi....mida teha...???
Teie kirjast on aru saada, et olete teinud tõesti palju ja see on nõutuks tegev, kui muutusi ei tule. Tundub ka, et siin võibki tekkida üsna tavapärane nõiaring - mida abitum tunne lapsevanemana, seda kiiremini ka pahameel ja ärritumine. See omakorda tekitab lapses pingeid ja ärritumist.
Asja positiivne külg on see, et Te olete ise leidnud üles nii mõnegi enda võimaliku muutmist vajava käitumise. Lapsevanematena me teeme kõik vahel vigu, seda eriti siis, kui "tass" saab tühjakse ja väsimus ning abitus võtavad võimust. Seega olete juba väga tõhusa sammu edasi liikunud. Vahel on aga nii, et kui probleeme kuhjub suuremal hulgal, siis on neist üksi raske välja tulla. Olete proovinud juba mitmeid asju, kuid tundub, et Teie suhe lapsega on liialt pingeline, et ainult mina-sõnumite, reeglite ja teiste muidu kasulike võtetega edasi liikuda.
Murelikuks teeb ka 9-aastase hoolimatu suhtumine ja viha, mis viitab ju sellele, et ka temal ei ole hea. Mitte sellepärast, et Teie oleksite halb lapsevanem, vaid sellepärast, et probleemid tunduvad olevat ka tema jaoks liialt kuhjunud, kuigi Teie annate endast parima ja oletegi tema jaoks parim!
