Lugesin siin eelnevaid postitusi ja tunnen ennast väga väga halvasti. Proovin oma abikaasale ammu selgeks teha, et laksu andmine ei ole õige. Meil on selline lugu, et 2-aastane laps saab iga väiksema eksimuse eest laksu vastu näppe või peput. Ja kui juhtub, et tirts pahanduseallikast eemale tõstetakse, siis ikka nii, et ta kukub. Mina seevastu proovin sõnadega hakkama saada ja siiani edukalt. Kui alguses hakkas laps laksu peale nutma, siis nüüd vaatab lihtsalt otsa, et ahahhh. Abikaasa arvates olen ma liiga leebe Mul on tunne, et ta tunneb ennast kuidagi abitult, kui laps jonnima hakkab või pahandust teeb.
Pean lisama, et muidu on mu mees väga hea ja rahulik, abikaasana ideaalilähedane, aga isana ei kõlba küll kuhugi .
Olen kõik oma argumendid kasutult ära raisanud, ehk saan siit abi, mida võiks veel talle ütelda.
Aitäh ärakuulamise eest, hakkas veidi kergem!
Lapse löömise tähendusest ja tulemusest lapse arengule on tõesti palju räägitud ja kirjutatud. Vaatamata sellele on paljud vanemad siiski väga skeptilised lapse füüsilise karistamise ärajätmise suhtes.
Miks?
Oletatavasti puudub neil vanematel teadlikkus lapse mõjutamise teistest võimalustest. Sageli öeldakse, et minu kodus kasvatati mind ka vitsaga ja pole mul häda midagi. Jmt.
Kui vanem last lööb, siis tegelikult lööb ta endast eemale. Vanem võib löömise tulemusena saada küll lapse kiire käitumise muutuse, kuid see on vaid näiline. Tagasipöördumatud tulemused avalduvad alles hiljem, kui lapse psühholoogiline jõud kasvab ja ta saab vanemaks. Osad löödud lastest koguvad endasse viha ja kättemaku vajadust. Nad muutuvad agressiivseteks, on protestivad ja rahulolematud.
Osad muutuvad ebakindlaks ja alandlikuks. Nendes ei arene usku iseenda ettevõtmistesse. Nad kardavad eksida ja on passiivsed. Madal enesehinnang saab takistuseks kogu edaspidise elu ettevõtmistesse.
Arutlege oma abikaasaga lapse löömise tähendust lapse arengule. Väärtuste ümberhindamiseks on vaja teist mõjutada veenvate argumentidega. Siia sobib soovitus: "Räägi üks kord, aga tee seda korralikult".
Väga ilus jutt, paraku praktikas raskesti teostatav. Lapsel on palju selgemini aru saada ühest-kahest laksust vastu tagumikku, kui juba eelnevalt keelatud, mitte aga lõputu plädisemine, mis tegelikult ajupesu. Kõik sõltub lapse iseloomust.
Inimestel on eriline anne, leida põhjendusi sellele, mida nad uskuda tahavad. Seega, vaidlus, kas lüüa või mitte, võib jätkuda lõpmatuseni ja igal ühel on ikka oma arvamus. Kallis, kardioloog, küllap on sinulgi omad argumendid ja olgu. Loe samas alafoorumis ka arutlusi teemal "füüsiline karistamine". Seal on huvitavaid mõtteid. Mina arvan, et füüsiline karistamine näitab, et karistajal on mõistus otsas ja ainuke vahend on jõud. Vanem ju suurem ja tugevam. Mis saab siis, kui laps kasvab vanemast suuremaks ja ka mõistus saab otsa? Siis ei meeldi vanemale, et laps kasutab tema mõjutamiseks jõudu. Tegelikult on see ju sama, mis ta ise tegi. Miks ikkagi arvatakse, et last tohib lüüa ja täiskasvanut ei tohi? Milles on erinevus? Mina ei näe mingit muud vahet, kui see, et täiskasvanutel on võim ja lastel seda pole. Arvan, et sellises maailmas küll mõistvaid ja teistega arvestavaid inimesi ei kasvatata.
Siis ütlen ma vaid üht: ühele lapsele sobib üks meetod, teisele teine. Lapsevanem, kes oma võsukest piisavalt hästi tunneb, peaks oskama selle õige tee valida. Aga rääkimisest - vaata, täiskasvanutel on paremini kujunenud välja analüütiline mõtlemine, nad suudavad mõista oma tegude tagajärgi ka vestluse põhjal, lapsed, kelle ajumuster pole veel nii täiuslik, ei oska sageli sõnade taga peituvat mõtet näha. Karistatakse, armas eelkommenteerija, armastusest, kui laps lööb oma vanemat, on see häbematu - selles on vahe. Ma ei õigusta peksmist, mis on ääretult vastumeelne, küll aga distsipliini. Vanasti oli Inglismaal koolides ihunuhtlus, tolleaegne põlvkond viisakas, kuid praegune...fuh, lihtsalt vastik vaadata ja kuulata.
Kuidas laps siis õpib? Kui ma sõnadega ei proovi, eeldades, et ta ei saa veel aru?!?!?! Laps õpib ju meie käitumisest. Iga päev. Tõesti väike laps ei saa veel kõigest aru, kuid sealjuures on seda olulisem lapsevanema hoiak. Kui oleme kogu aeg last karistanud eeldades, et ta ei saa sõnadest aru ja siis ühel hetkel proovime rääkida, siis see ei toimi suure tõenäosusega samamoodi. Õppimine toimub ajas. Laps võtab meie hoiakud ja väärtushinnnangud märkamatult ja tasapisi õppides meilt üle!
Ma arvan, et karistatakse oskamatusest, mitte armastusest.
Mul on tunne, et ta tunneb ennast kuidagi abitult, kui laps jonnima hakkab või pahandust teeb.
.
