Ma olen täiesti nõutu, jõuetu, kurb, õnnetu, lootusetu tunne tuleb kui ma mõtlen, et ei saa enam oma kohe 9-ks saavast poisist jagu. Õigemini ma ei mõista teda, tema ei kuula mind, teeb seda, mis pähe tuleb. Kindlasti väga levinud probleem. Aga hetkel ma ei tea enam, mis mõjub. Kas ÜLDSE enam miski mõjub?
Vargused sõprade tagant, peale kooli sõprade juures käimised, millest mina midagi ei tea, varjamised, valetamised...Ja ma räägin temaga. Ja ma räägin mina keeles. Ma ütlen talle, et ma olen kurb, et ta nii tegi. Ma olen kurb ja mul on häbi kui ta võttis oma sõbra mänguasja endale. Ma määrasin karistuse, et kuni vaheajani ei tohi minna peale kooli kellegi juurde külla ega jääda kooli juurde õue mängima. See oli eile, kui ta lubas mulle sellest keelust kinni pidada. Ta tundis kahetsust, ta valas pisaraid, tal oli häbi on teo pärast....Aga kas ta pidas täna oma keeulst kinni? Ei.
Olgu öeldud, et ma olen üksikema. Jah, mu tass ON tühi aga ma võtan endale aega, ma ei tegele nende probleemidega, kui tal on midagi pooleli või mina liiga väsinud. Eile meil oli rahulik ja sõbralik vestlus. Aga ikka ei mõju. Kui mu armsam tuleb mulle külla, näitab poiss end KÕIGE halvemast küljest, kui vähegi saab...õnneks on mu kaaslane mõistev, räägib ka temaga sõbralikult, üritab minule peegeldada olukorda ja ma näen ka end paremini siis kõrvalt ja räägin taaskord oma lapsega. Aga see ei aita. Kõik kordub juba järgmisel päeval. Kui poiss ei saa oma tahtmist (kui ei tehta nii nagu tema tahab) hakkab ta karjuma, uksi paugutama....ja ma murdun, ma tunnen kuidas ma tõmbun kössi ja tahan nutta sest ma ei jaksa enam.
Kõige raskem ongi see, et ma tean, et tal on ka raske ja ta ei tea kuidas käituda aga ma ei oska teda aidata. Ma tahan, et temast kasvaks aus inimene, kes räägiks oma muredest, tunneks, et võib mind alati usaldada samal ajal kui mina saan teda usaldada. Praegu aga ei saa ma teda üleüldse usaldada. JA siis ma peangi KÕIKE kontrollima. Kas ta andis sõbrale tema mänguasja tagasi. Kas ta läks kohe peale kooli koju. Kas ta maksis õpetajale teatriraha ära või läks ja viis selle poodi....Kuidas seda kontrollimist peatada? Kuidas saaks tagasi selle, et saan teda usaldada. Kuigi probleeme käitumises on olnud pisikesest peale, kui ta isaga veel koos elasime, siis oli ta lihtsalt jonni täis. Hiljem tulid hirmu probleemid, me kolisime palju...ühesõnaga ta lühike elu on täis palju erinevaid sündmusi, mis suuregi inimese rööbastest võib välja viia. Aga kuidas rööbastele tagasi saada? Mina olen ju see vedur, kes peab vaguni tagasi rööbastele tirima aga kuidas....mõistus on otsas...ma tean, et ma täna lähen õhtul koju, ma ütlen talle, et olen jälle kurb, et ta ei pidanud oma lubadusest kinni. Tema ütleb palun vabandust, nutab natuke, me kallistame ja kõik. Kui ma proovin talle peegeldada tema tundeid, a la, sul on endal ka paha tunne, et sa võtsid teise lapse asja, vastab ta jah. Ma ei saa ju seda sama lauset korrutama jääda, kui ta lihtsalt ei räägi mitte midagi. Küsin, miks sa seda tegid. Vastab, ma ei tea. Kui keegi sellest virr-varr jutust midagi aru sai, siis ma oelksin tänulik iga väiksegi nõu eest, millest ma peaksin seda sasipundart harutama hakkama. Tänud ette ja valgeid pühi soovides,
väsinud emps
Kas tõesti ei olegi enam muud lahendust, kui vitsa anda? Praegu on küll selline tunne...Sest iga õhtused jutuajamised ei ole andnud ikka mingit tulemust, täna näiteks veetsin kolm tundi oma tööajast last taga otsides. Esiteks - ta pidi peale kooli otse koju minema, kuna õhtul on jõulupidu. Ta ei teinud seda kuigi veel hommikul tuletasin meelde ja lubas seda täita. Nii, telefonile ta ei vastanud, hakkasin siis sõpru läbi helistama. Niipalju (või vähe) kui mul nende numbreid oli, keegi ei teadnud minu lapsest midagi. Arvasin, et küll välja ilmub. U kolm tundi juba peale kooli lõppu ikka ei midagi, ei vasta endiselt telefonile. Käisin teist korda kodust otsimas (hea, et töökoht kodu ligidal), teda polnud. Läksin kooli juurde, kus on bassein, millel äkki mängib ja on sisse kukkunud?? Äkki mõni pedofiil lapse rööviud??? selliste mõtetega kõndisin mööda linna, pisarad silmis ja kohutav hirm juba lapse pärast. Pea tühi, et mida teha, kuhu edasi, kas politseisse?? Proovisin enne tööle jõudmist VEEL korra ( siis 20. kõne selleks ajaks) lapsele helistada, olin enne veel saatnud PALUVA sõnumi, et ta vastu võtaks, et ma olen mures. See vist mõjus, kuna ta vastas, ütles et on kodus ja magas....!?!?! See oli vale, et ta magas, õnneks tõde see, et ta koju oli jõudnud....Ma tundsin kohutavat kergendust. Aga samas kasvas ka viha. Teda ei huvita see karvavõrdki, et ma olen end juba halliks muretsenud. Teda häiris ainult see, et ma keelasin tal nüüd jõulupeole minna. Siis tormas kohe mu tööjuurde, märatses, palus, karjus mu peale...Ma käskisin tal koju tagasi minna ja ütlesin konkreetse EI, ta ei saa jõulupeole. Sest selline oli ka hommikul jutt, et kui ta täna ka ei pea kokkuleppest kinni, jääb peost ilma. Kas ma olin liiga karm? Praegu jälle mõtlen, et oleks ehk pidanud lubama? See ju korra aastas...kuigi paki saab ta tagantjärele ikka...aga kui ma nüüd järele annan, ei saagi ma temast enam jagu...õigus?
Nutta tahaks hetkel, nii läbi olen omadega. Ma ei imesta, kui mul tekib varsti depressioon sellest, et ma ei oska oma lapsega toime tulla. Ja no ta ei ole ju halb laps, ma tean seda. Tal on hinded koolis korras, ta tegeleb kodus põnevate asjade leiutamisega, on hea peaga, hea südamega....aga kui oma tahtmist ei saa, vat siis hoidke kõik piip ja prillid.... Väsinud. aga endiselt - kui keegi viitsis lugeda ja oskab nõu anda....proobiksin kõike, mida iganes, peaasi et temast selle välja saab, mis teda minust eemale kisub...:S
Vastan esimesena teie viimasele kirjale, seejärel esimesele.
Vanemad küsivad alatasa: mil moel panna piire lapsele? Kas pean aina keelama-käskima-karistama, või vastupidi las laps teeb, mis tahab, peaasi, et ei nuta (et tee tüli). Tihti kaldutaksegi kasvatuses eelistama kas seda või teist, adumata, et olemas on veel kolmas tee, mis väärtustab isiksusena nii last kui ka täiskasvanut: võimalust kokku leppida.
Võimu kasutamise puhul on alati aktuaalsed küsimused: kas mul jagub vahendeid võimul püsimiseks ja kas need, kelle üle oman võimu, on ikka piisavalt sõltuvad. Vanemliku ülemvõimu kurbloolus on selles, et ühel ilusal päeval saab see otsa: lapse ja vanema psühholoogiline suurus aja jooksul võrdsustub, lapse vaimne ja füüsiline iseseisvumine lisab aina enam sõltumatust. Mida rohkem on vanemad oma väiketele lastele piire pannud käskude ja keeldudega, seda valusamaks kujuneb tavaliselt laste väljamurdmine kodust nende (varases) murdeeas. Vanemad avastavad ehmatusega, et neil pole enam piisavalt võimu, ja lapsed asuvad rõõmuga vanemate pandud piire puruks tallama.
Arusaam, et võim, vägivaldne piiridepanek on suurepärane viis lapse (või ükskõik kelle) mõjutamiseks, ei vasta tõele. Võim ei suuna kedagi oma mõtteviisi muutma, see sunnib korrigeerima ainult käitumist. Alati kui sundija või takistaja on keegi, kellel on suurem võim, valitseb oht, et tema nõudmine ei mõju veenvalt. Põhjus on selles, et ükski käsk ei muuda meie vajadusi. Tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab vanem oma mõjujõu. Võimu kasutamine tekitab alati vastasjõu. Nii ongi piiride panekus põhiküsimus mitte võim, vaid vastastikkused kokkulepped, mis sünnivad kummagi osapoole vajaduste leidmise ja nende rahuldamise kaudu.
Loomulikult on vanemliku hoole tähtis osa panna lapsele piire. Lapsed võivad teha hulle asju, et saada meid, vanemaid omale piire panema sest ilma nendeta tunnevad nad end kui õhus olevat. Küsimus on selles, kuidas seda teha. Alati on vaja ka vaadata, mis toimub laiemal taustal. Laps ei käitu halvasti lihtsalt niisama selleks on alati mingid põhjused. Neid kompleksselt näha võib olla keerukas.
Kirjutate muutustest oma elus. Iga elu muutus ja pole vahet, kas hindate seda muutust hea või halvana tekitab kriise ja kriisikesi, millega toimetulek oleneb paljust, eelkõige aga inimese eelnevatest kogemustest muutustega hakkamasaamisel, hinnangust ja meelestatusest toimuvale, kohanemisvõimest, laiemalt ümbritsevast olukorrast jpm.
Vanemad peaksid lastele pere muutuste sees (nt kooli või elukoha vahetus, mõne pereliikme lahkumine või juurdetulek jms) olema tähelepanelikud toetajad. Seda mõistagi ka siis, kui tegu on lapse arenguliste muutustega, mis ju samuti pingeid tekitab. 9-aastane poiss on oma arengult eelpuberteet. See ei jäta oma mõju avaldamata ja seda tuleks tingimata arvestada.
Teie kirjast loen, et teie ja teie lapse elus on muutusi küllalt palju olnud, ja neil on kindlasti olnud oma mõju suhetele. Kui teie uus elukaaslane on samuti n-ö küllalt värske muutus elus, on arusaadav, et kõik see kokku paneb kõigi teie ette tõsise proovikivi.
Kirjutate, et teie tass on tühi. See on tõsine ohumärk. Kuidas saaksite paremini oma vajaduste eest seista? Usun, et selle küsimusega on vaja tõsiselt tegeleda. Poja käitumine võib olla muu hulgas ka sellega seotud: lapsed vajavad kasvamiseks oma vanemate täit tähelepanu. Füüsiline ja emotsionaalne kohaolek on aga kaks eri asja. Kirjeldate, et olete lapsega palju rääkinud, püüdnud talle oma tundeid arusaadavaks teha. See kõik on väga hea.
Kuid kas olete poega ka piisavalt kuulanud? Just kuulamine on see tegevus, millega saame probleemides olevat last kõige tõhusamalt aidata. Ja probleem ta teie kirjeldust arvestades kindlasti on. Ilmselt teate, kuid kordan igaks juhuks siiski üle: tõeline kuulamine tähendab, et te leiate sobiva aja ja koha, kus segamatult kahekesi olla ning keskendute täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (poja vaated ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu). Kuulamise juurde ei kuulu moraal ja hukkamõist, ka mitte lohutamine ja nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju pojale hoopis vastupidist et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. Ent see ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et vastupidi tema tunded ja mõtted ON väga tähtsad, et mul on suur tarve temast aru saada ja teda aidata.
Ilmselt on pojal praegu raske ümberkohandumisaeg. Eelpuberteet ja ilmselt suur hirm teid kaotada (sellele viitab lapse käitumine teie sõbraga) mõelge, nii raske olukord lapsele! See situatsioon on tekitanud kriisisarnase olukorra, kust väljumiseks vajab ta palju toetust. Teie sõber võib tekitada temas hirmu, et ema teda enam ei armasta. Kuid ema turvaline lähedus ja usaldussuhe temaga on poisile praegu absoluutselt vajalik. Meid ümbritsevad suhted on siiski paljus määrava tähtsusega. Lähedussuhted ja kodu on iga inimese esimene tagala. Ilma tagalata inimene on rabe ja pidetu, sest tema kõige elementaarsed vajadused on rahuldamata.
Teie valmidus poega kuulata annab talle tugeva märgi sellest, et te temast hoolite, tal tekib kindlus, et ta on armastatud ja tähtis. Seda tunnet vajame me kõik. Kui te poja kuulamise tulemusena saate paremini aru, mida poeg mõtleb, tunneb, vajab, kardab, on teil ka lihtsam talle toeks olla.
Teie kindel toetus ja tähelepanu on lapsele suureks toeks. Armastus kasvab armastades, usaldus kasvab usaldades.
Väsinud. aga endiselt - kui keegi viitsis lugeda ja oskab nõu anda....proobiksin kõike, mida iganes, peaasi et temast selle välja saab, mis teda minust eemale kisub...:S