Äkki keegi oskab head nõu jagada. Mureks siis 3 aastase tüdruku käitumine, kelle jaoks emme ja issi jutt nagu tühi koht. Tunnistan, et oleme temaga vb. liiga leebed olnud ja õigel ajal nö. piirid paika panemata jätnud. Kuna mul endal oli võrdlemisi karm lapsepõlv, siis enda lapse puhul mõtlesin, et ainult räägin/ ja hellitan, ei tahaks, et ta end kuidagi väärtusetuna tunneks. Aga kuskil on viga tehtud, sest ta ei kuula meid enam. Teeb asju, mis pole lubatud ja juttu eirab. Meil on kasutusel see nn. järelemõtlemise tool, mis aga ei mõju, sest ta pole nõus seal istuma. Samas teeme ka palju asju koos, loeme ja laulame. Ei ütleks, et tähelepanu puudus. Lasteaias käitub ilusti, kuulab kasvatajaid. Ainus probleem, mis esineb, et ta kipub teiste asju (mänguasju) võtma. Ei teagi, mida sellest arvata, kas mängimise pärast. Igal juhul sai selgitatud, et niiviisi ei tohi ja lubas enam mitte teha.
Välaspool kodu nt. poes on temaga raske käia, siis ei taha üldse sõna kuulata, jookseb ringi/haarab asju. Ei tea kas peaks selliseid kohti praegu vältima? Tänaval käies puudub ohutunne, aga ilmselt see ei peagi veel arenenud olema. Mure ongi, kuidas temaga käituda, turvaliselt väljas käia. Teisi inimesi kuulab ilusti, ainult emme, issi jutu eiramine teeb nalja. Tahab nagu kõike vastupidi teha. Väga raske on temaga niiviisi kuskil käia, selline abitu tunne. Kuna jaanuaris sünnib perre teine laps, siis see teeb veel murelikumaks. Tahaksime vanema lapsega õige kontakti saada, et ta kuulaks.
Mu jutt sai vist pisut segane, aga äkki saate mõttest aru.
Tere,
see, millest kirjutate on sageli probleemiks väikelastega vanematel oma lapsega suhtlemisel. Olete teadlik piiridest ja nende panekust. Samuti olete rääkinud ja teinud enda arvates parima, kuid see ei ole andnud oodatud tulemust.
Olen oma tööalases tegevuses psühholoogina kokku puutunud ema-lapse suhtlemise probleemidega. Olen nende suhtlemist kõrvalt jälginud ja märganud, et vanemad tõesti räägivad kogu aeg oma lapsega. Väikese lapsega rääkimisel võib aga osa jutust mitte lapseni jõuda, ta ei saa lihtsalt aru. Vanemate koolis õpime "mina-sõnumite" saatmist, kui lapse üks või teine käitumine ei ole vastuvõetav. Näiteks: " Sa jätad oma asjad siia põrandale, me võime siia otsa komistada ja see teeb mind murelikuks". jmt. Kui anda kehtestavaid sõnumeid väikelastele, siis muud pikka juttu sinna vahele mitte lükkida. Tema ei suuda lihtsalt vastu võtta, ega saa aru. KUi laps teeb midagi lubamatut, siis võiks öelda: "Stopp, nii ei tee". Kui korraldus on antud, siis tuleb jälgida kas see ka toimib. Tuleb võtta aega, oodata kuni korraldus on täidetud. Mitte sellel ajal anda teisi korraldusi. Kui laps on teinud midagi sellist, mida ta teab, et ei tohi, keelate, hakkab jonnima. Siis võib võtta mittesuhtlemise aja. Näiteks viieks minutiks. Keerate lapsele selja, ei vaata tema otsa. Kui ta tuleb kontakti otsima, eirate seda. Kui ta on rahunenud, näiteks jonni lõpetanud, siis asute temaga rääkima. Võite öelda: "Ma ei saa sinu jonni keelest aru. Mind teeb pahaseks kui sa jätad oma asjad laiali vmt". Kui ta järgmine kord käitub Teile vastuvõetavalt, siis saata positiivseid "mina- sõnumeid": "Sa panid oma asjad ise ära. See rõõmustab mind väga. Tule ma teen sulle pai." Väikelastega piiride panekul tuleb olla konkreetne ja mitte väga palju põhjendavaid seletusi anda. Veel on vaja jälgida, et minu enda tunne ja öeldu sisu oleksid vastavuses. Näiteks vanemat vihastab mingi lapse käitumine, mis on talle vastuvõetamatu. Siis on vaja oma tunne ja hääl viia vastavusse. See ei tähenda, et te peate häält tõstma või füüsiliselt karistama, vaid olema kontaktis oma tundega ja hääl peaks ka seda siis väljendama.
Jälgige, kuidas Te kehtestate ja millise häälega räägite.
Olete kindlasti parimad vanemad oma lapsele, kuid seni kasutatud viisid ja võtted lapse kasvatamisel ei ole lihtsalt toiminud.
