vanavanemad saadetakse kõige mustematesse kohtadesse, seisab ukse vahel ja käratab vanavanaemale, " sina siia ei tule! " Loomulikult räägin, et nii ei tehta ja et kõik on siis kurvad jne. aga tema teatab "mulle meeldib mammat kiusata" "ma tahan paha olla". Sealjuures vanavanaema on eluaegne pedagoog ning oskab lastega suhelda, temaga aga ei saa hakkama.
---------------
Algas see suvel. Suvel oli nädala maal teise vanaemaga. võibolla on see seotud sellega, et maal oli üks väike agressiivne poiss kes lõi ja hammustas nii et veri taga ning keegi ei osanud midagi teha (räägiti " nii ei tehta" , 2aastane teatab "minu võit".ja hammustab 5min. pärast uuesti; keegi ei oska midagi teha kuigi poiss on juba teistele ohtlik - ta ju ei vali millega lööb ja kust hammustab).
Siis sündis ka teine laps.
Nüüd on varem väga viisakas ja armas tüdruk äki lootusetult agressiivne ja pöörane. TA EI OLE SELLEST HETKES ENAM KORDAGI MÄNDINUD!! Aelab selili maas mööda põrandat ja lällab valjuhäälselt monotoonsel toonil. (ignoreerida?? - aga mul hakkab sellest pea valutama) Ma ei suuda välja mõelda ühtegi mängu, mida tema minuga mängiks. Ainus mis teda huvitab on multikas, aga neid ma eriti ei luba, kuna see teeb asja veel hullemaks.
Pole õrna aimu mida teha, sest ei rääkimine, seletamine, aktiivne kuulamine - ükski neist ei vii enam kuhugi! Ei taha jõuvõtteid kasutada, aga ta väsitab mind nii ära, et ma ei tule enam omaga toime! Kui räägin telefoniga, hakkab kõrva ääres valjusti kisama; kui teen süüa, aelab jalgade vahel. Kusjuures ta ei otsi minu tähelepanu - ta ei kontakteeru üldse. Kuuleb ainult siis kui kõva häälega käratan - aga ma ei taha ju seda. Autistlikud jooned?? aga teiste lastega kontakteerub hästi , lasteaeda läheb meeleldi. Tegelikult meie arvates käib ta meelega kõigile närvidele ja teab täpselt mida selleks teha.
Täna kui oli 2h järjest vilistanud ja lällanud ning mina järjekordse peavalu saanud, panin klapid päe ja teatasin, et nüüd kisa, ma ei kuule sind. See toimis! Algu seisis nõutult keset tuba ja siis läks mängima. LAPS MÄNGIS ESIMEST KORDA ÜLE 2 KUU!!!!!
Algul arvasime, et see on tita sünnist ja ta otsib tähelepanu, aga mida aeg edasi seda enam veendume, et asi on milleski muus. (jäljendab omal viisil seda poissi "hammustan, lällan, kiusan ja olen paha TEADLIKULT sest mulle meeldib see mäng? Mulle meeldib teile närvidele käia, meeldib kui teised nutavad, meeldib kui tullakse seletama miks nii ilus pole; meeldib sest nii on VÕIM MINU KÄES; sest ka ema ei saa oma tööd jätkata kuna mina undan ja siis tuleb ja seletab, et nii pole ilus; aga emaga normaalselt mängida ma ei viitsi, sest see undamise mäng on põnevam)
-----------------------------
Ühesõnaga, MIDA TEHA KUI AKTIIVNE KUULAMINE JA RÄÄKIMINE EI AITA? TALLE MEELDIB SEE MÄNG, ET MINA UNDAND JA SINA SELETAD! Aga ma ei saa seda kogu päeva mängida! See ei ole tore mäng minu jaoks! Laps ütleb, et vot mulle meeldibki teid kiusata ja ma tahangi paha olla. Kaugele see läheb? Algul on võimumäng kodus, aga edasi?????
Kahjuks on peale raamatute see foorum mul ka ainus konsultatsiooni võimalus, sest Tallinna sõita ma ei saa ja kohapeal sellist teenust ei ole. ( Õnneks on teine laps nagu nuku - magab kogu öö, sööb ja naerab)
Lugedes kirjeldusi olukordadest, mis teile suhetes lapsega muret teevad, saan aru nii, et probleem on teil mitte lapsel. Muidugi võib vahel tunduda, et keerulises olukorras on kõige lihtsam kas käega lüüa või suurema ja tugevama võimu kasutada. Siiski on hea teada, et nii agressioon kui ka alistumine riivab sügavalt kummagi osapoole väärikust ning ei too kaasa lahendusi. Pinged pigem kuhjuvad, suhted halvenevad, usaldus kaob.
Vahel arvatakse, et autoritaarne käitumine ja teise kõvahäälne paikapanek või teise ignoreerimine ongi kehtestamine. Ei ole.
Kehtestava sõnumi eripära on, et see jätab ruumi ka teisele poolele, tema arvamusele ja tunnetele. Sinu käitumine mõjutas mind nõnda ja selle tulemusel tunnen end nõnda. Sul on võimalus mind selles mõista ja aidata ütleb see sõnum, mille suur pluss on ka see, et minakeeles öelduna ei ärata see enamasti vastupanu ning sellega on raske vaielda.
Just kehtestava käitumisviisi abil on võimalik säilitada oma väärikus ükskõik kui keerukas situatsioonis, mil teie vajadused on ohtu sattunud, olgu see seotud lapse, ülemuse või sõbranna käitumisega.
Teie kehtestav sõnum annab inimesele, kelle suhtes te ennast kehtestada soovite, teate selle kohta, mis teile tema käitumises või jutus meeldis-ei meeldinud, sobis-ei sobinud, mis tundeid see äratas ning milline konkreetne mõju sel oli. See on hea viis olla selge ja arusaadav nii enda kui teiste jaoks, väljendada tähtsaid arvamusi ja seisukohti. Kehtestav sõnum võib koosneda ka ainult ühest lühikesest sõnast, ebalusevabast ei-st või jaa-st. Just teie suur sisemine kindlus selle osas, mida te teete, on kehtestava sõnumi puhu määrava tähtsusega. Kui te ise enda sõnumit ei usu, ei usu sed aka keegi teine.
Kehtestava sõnumi puhul on nimelt väga oluline olla ehe: rääkida sellest, mida te tõesti mõtlete ja tunnete. Samal moel nagu ehtne olek ja ausus sõnumi mõju suurendavad, vähendab seda iga ebakõla.
Kui enda arvates saatsite teele küll mõjusa ennastkehtestava sõnumi, kuid soovitud tulemuseta, võiks mõelda, mis võis viltu minna: kas olin hinnanguline? Kas kasutasin minakeele asemel sinakeelt, mis reeglina mõjub sildistaval-süüdistavalt? Kas olin aus? Kas olin selge ja konkreetne? Kas olin piisavalt mõistev teise vajaduste osas? Kas kuulasin ära ka tema seisukoha? Need küsimused viitavad kõige tavalisematele vigadele, mida teevad inimesed, kes alles alustavad iseenda eest seismist kehtestavate sõnumite abil.
On ka olukordi, kus kehtestamine ei aita, sest teine pool ei ole nõus oma käitumist muutma. Sel juhul võib tegu olla konfliktiga, mille lahendamiseks on vaja konfliktilahendusoskusi, eelkõige oskust läheneda ühisele probleemile mitte lahenduste, vaid vajaduste kaudu.
On väga tähtis seista enda eest. Nii tehes seisate ju ka oma lapse (tulevase) oskuse eest enda eest seista. Nii et tasub proovida, kuigi mõnes mõttes on tegu väljumisega mugavustsoonist. Suhtlemises on eelkõige vaja ausust iseenda vastu.
Hoopis teine teemaderong seostub teise lapse olemasoluga teie peres. Väike õde või vend võib pere suuremat last ajendada käituma täiesti ettearvamatul moel. Kas suurem laps saab ikka piisavalt toetust, tähelepanu, on talle üheselt mõistetav, et teda endiselt armastatakse ega ole väikese tite vastu välja vahetatud?
Samuti võib laps ettearvamatult käituda, kui peresuhetes on toimumas/toimunud muutused olulistes lähedussuhetes. Väike laps on väga tundlik ja nopib üles tundevirveid suhetes, mida teie ehk nii selgelt ei taju (või ei soovi seda). Olge tähelepanelik kogu pere suhetes toimuva osas, siingi võivad peituda teile olulised vastused.
TÄPSELT NII OLEN JU 3 aastat TEINUD!
aga nagu kirjutasin, praegu see ENAM EI TÖÖTA!
Jah, on konflikt.
Jah, probleem ON lähedussuhete kadumises
(laps hoiab distantsi; veidi aega tagasi ei lubanud puudutadagi, rääkimata kallistamisest.)
Kas Te ikka lugesite minu kirja????
Kui jah, siis palun 2 soovitust:
-----------------
1. mida teha kui:
toimetan kuuma pliidi ääres ja laps aelab jalgade vahel. Kükitan, vaatan lapsele silma ja
ütlen: "mul on väga paha süüa teha, kui sa minu jalgade vahel pikali oled. Ma võin kukuda, kuum toit kukub meile peale ja saame mõlemad haiget"
laps: "aga mina tahan siin pikali olla. Ma tahangi sind segada"
mina: "joonista üks pilt ja kui ma valmis saan, läheme viime selel vanaemale"
laps: "aga mina ei taha. minule meeldib sind segada"
Mina ei oska seda olukorda lahenda.
KAS TEIE OSKATE????
Jõuvõtted me ei kasuta! Kas pean laskma tal edasi aelata?
----------
2. kuidas lähedussuhteid taastada.
Ettepanekule mängime/ jalutame/ sõidame rattaga koos vatab tema, et ma SINUGA ei taha.
ahjaa, muidugi selgitan ka, et kui ta mind segab läheb mul kaua aega ja me ei jõua vanaema juurde minna. (ja ei lähe ka, kui ta aelamist ei lõpeta. Ka laps teab, et ma oma sõnu ei söö)
veel, et selle söögitegemise segamise oskan hetkel lahendada vaid nii, et jätan pooleli ja kogu pere jääbki korraliku lõunata.
see ei saa nii jätkuda ju!
Ma kujutan ette, kui väsunud sellest te olete.
Ma olen tavaline lapsevanem, kes vahel tunneb ennast ka väga nõutu.
Mina arvan, et "süüdi" on see, et ta kaua aega tundis ennast kaitsetu/abitu. Teda võis kiusata see paha poiss maal ja ta nägi, et temaga keegi ei saa hakkama. Nüüd ta elab seda välja TEIE peal (minu laps elas lasteaias lükkamist minu peal välja mitu kuud). Niiet see pole tema, ärge kuulake tema juttu, ärge võtke teda tõsiselt. Rääkige temaga mitte sellest, mida ta praegu teeb, vaid sellest, mida ta pidi tundma ja läbi elama, et selliseks muutuda.
Mina alustaks sellega, et läheks temaga kahekesi. See, et ta tõrjub, see on normaalne, nii ta elab välja, et ta tundis ennast tõrjatuna. Meelitage kõigest väest.Öelge, et ta ei kohtu enam seda poissi, et te olete nüüd kõrval. Siis, kui olete kahekesi, rääkige sellest, kuidas vahel inimesed jäävad täitsa üksi (keegi ei mängi nendega ja ei kutsu külla) ja see on kõige suurem karistus nendele. Et Jumal kõike näeb ja kindlasti karistab pahat poissi pärast üksindusega. Et paha poiss maal oli kuri mitte sellepärast, et talle nii melldib, vaid selle pärast, et perekonnad on erinevad. Võib-olla, teda pekstakse kodus ja ei ole midagi süüa_ võib-olla talle keegi pole kunagi head ööd muinasjuttu rääkinud. Öelge, et teil on kahju, et teid ei olnud oma lapse kõrval. Paluge vabandust ja öelge, et te teate, et ta tundis ennast ilmselt väga pahasti. Öelge, et te saate aru, et ta teeb nagu too poiss. Aga teil on teine perekond. Rääkige, mis head teil peres on ja kuidas teda kõik armastavad. Et teil on kurb, et ta enam ei taha teiega olla, aga kui ta ümber mõtleb, siis te olete alati valmis. Ta elab välja negatiivse tähelepanu saamist. Teie töö on teda tagasi positiivse tähelepanu juurde viia. Seda saab ainult vabandusega, talle iseendale seletamisega, miks ta seda nüüd teeb, armastusega ja kannatusega. Vaadake temasse sisse, mitte tema tegude peale. Teie reageerite ja kommenteerite ainult tema tegusid, aga need on ju ainult sisemise üksinduse tagajärjed.
Jah, ma lugesin teie kirja.
Konflikte on tõesti keerukas lahendada.
Lähedussuhet on tõepoolest keerukas taastada.
On tunnustust väärt, et olete kõigele vaatamata püüdnud lahendada konflikti ja taastada lähedust. Kirjeldate oma ebaõnnestumisi selles. Tagasilöögid ja ebaõnnestumised kuuluvadki elu juurde samal moel nagu edasiminek ja õnnestumised.
Tihti valime me inimestena-suhtlejatena selle tee, et kui proovitud viis probleemi lahendamiseks ei osutu tõhusaks, siis proovime seda teha rohkem ja kõvemini. Ning kui ikka veel ei aita, siis veelgi intensiivsemalt. Tegelikult võiks proovida ka järelejätmist. Kui üks tegutsemisviis ei too soovitud tulemust, võiks tõsiselt kaaluda loobumist sellest.
Seda olete ju ka proovinud mõtlen näitele kõrvaklappidega teie esimesest kirjast. Ja see toimis. Kuid lapse ignoreerimine pole kindlasti tee lahendusele, rääkimata läheduse taastamisest.
Kas olete ka proovinud sellest kohast edasi minna, mil laps ütleb, et tahabki teid segada? Kirja kommenteerinud Anna, keda ka soovituste eest tänate, ütleb välja väga olulise mõtte: vaadake sisse, mitte tegude peale. Tõepoolest, ei maksa teha otsuseid välise järgi, välise ilmingu põhjused on ikka sügavamal, ja seda sügavust tulebki uurida.
Nii et kui kuulete last ütlevat, et ta tahabki teid segada, siis on teie ees seisev küsimus selles, mida laps teile sellega tegelikult ütleb. Käitumine, sõnad, reageeringud see on pealispindne tasand. Suhtetasand on peidus selle all.
Nüüd teie konkreetse näite-küsimuse juurde.
Teie ütlete: "Mul on väga paha süüa teha, kui sa minu jalgade vahel pikali oled. Ma võin kukkuda, kuum toit kukub meile peale ja saame mõlemad haiget"
See on päris korralik kehtestav sõnum. Tuletan meelde kehtestava sõnumi põhi-ideed: kehtestades seisab inimene oma vajaduse eest sellisel moel, et jätab ka teisele ruumi seista oma vajaduse eest.
Oma teates lapsele seisite te enda vajaduse eest (teha söök valmis, mitte haiget saada, mitte lasta lapsel haiget saada). Kuid milline on lapse vajadus? Tegelik, tõeline, peidetud vajadus? Mida tegelikult võib vajada laps, kes ütleb emale: "aga mina tahan siin pikali olla. Ma tahangi sind segada."
Püüan tõlkida lapse kõnet: emme on mulle väga tähtis; ma tahan olla emme lähedal; mul on vaja tunda, et ma olen ka talle tähtis, mul on tarvis tunnetada, et ma olen väärtuslik. (Loomulikult ei oska laps mõelda ja tundeid eritleda seesugusel intellektuaalsel tasandil ma kirjeldan peidetud protsesse inimlapse sees.)
Teie lausute: "Joonista üks pilt ja kui ma valmis saan, läheme viime selle vanaemale."
Püüan tõlkida teie kõnet: mulle on oluline pooleliolev tegevus lõpetada; sa oled mul ees; sa segad mind, sa pole tähtis, ma tahan su tähelepanu mujale suunata, ma tahan sind enda jalust ära saata; ma olen tüdinud seda kordamast.
Meie lapsed on targemad ja tundlikumad, kui me seda neist eeldame. Seetõttu ei kuule laps mitte teie sõnu, vaid seda, mida te tegelikult tunnete-mõtlete (tihti teadvustamatult), kuid mida te välja ei ütle.
Seetõttu kordab laps lauset: "Aga mina ei taha. Minule meeldib sind segada."
Tõlge: kuidas sa siis aru ei saa, et mul on sind nii vaja. Ma ei saa jätta enese eest seismata, see on mu eluline vajadus.
Ülalkirjeldatu ei pruugi olla täpselt nii, nagu ma seda kirjeldasin, see on üks võimalik variant allhoovustest, mis esmapilgul nähtavad ei ole. Selge on aga see, et teie lapsel on midagi olulist puudu, mingi tema eluline vajadus on katmata. On väga oluline oma last mõista. See, et te lapse juurde kükitate, pannes enda nii temaga samale tasandile ja olulist sõnumit edastades talle otsa vaatate, on väga kiiduväärne. Nii luuaksegi tõelist kontakti.
Keerukam on hoida seda kontakti, olla püsivalt kontaktis, et kuulata ja ka kuulda võtta lapse sõnumeid - neid sõnumeid, mida ta sõnades väljendada ei oska või mida ta väljendab teie jaoks mõistetamatul moel.
Hea kontakt on lähedussuhte alus, kui kontakt on olemas, on võimalik paremini kuulda teineteise sõnumeid. Nii et kui laps ütleb, et sinuga ei taha jalutada, on vaja jällegi mõelda tõlkele. Või kasutada lihtsat alternatiivi, mingit teistmoodi käitumist, näiteks öeldes: Mina tahan küll koos sinuga midagi ette võtta. Mis see võiks olla, mida sina tahaksid emmega koos teha?
Täiesti ilmne on, et kõik need tegevused: kontakti loomine, kuulamine, tõlkimine jms, võtavad palju aega ja kannatust. Ei piisa korrast-paarist. Lapsele on vaja ema mõistvat ja hoolivat lähedalolu pidevalt. See nõuab palju energiat, mistõttu teil endal tuleks kindlasti seista selle eest, et ka teie vajadused oleksid kaetud.
Soovin teile edu ja taibukust iseenda ja lapse sisse vaatamisel. Kuna tunnetan teie tõsist soovi probleemiga tegelda, võiksite kaaluda ka nõustaja või psühholoogi poole pöördumist. Netinõustamise tõsine puudus on, et siin pole võimalik täpsustada olulisi detaile.
Lühidalt siis soovitate keskenduda lapse vajadustele - loomulikult teeme seda! Nagu esimeses postituses kirjutasin:
jõudsime lõpuks järeldusele, et ei ole asi rahuldamata vajaduses, vaid
ta pigem jäljendab ja tema jaoks on see lahe mäng. See kõva ässa mäng semude ees, kus issi on vanamees jms. aga ta ei mängi seda, vaid jäljendab.
---------
ja kuidas on teiste pereliikmete vajadustega???
söömine, magamine mis on praegu häiritud
-------------
ja KUIDAS JÄÄB OHUTUSEGA ???
eile jooksis sõiduteele, istus sinna maha ja teatas, et talle meeldib seal ja tema ära ei tule.
Kas see ikka on kompromissi koht?
Minu jaoks mitte. Mina kehtestasin end nüüd vanade tuntud meetotitega.
Jah, tean, et olen teie sillmis nüüd hästi paha.
Aga pigem olengi paha kui et laps viga saab!
Kahju, et kellelgi midagi paremat soovitada ei olnud.
Kiidan teid järjekindluse eest oma probleemile lahenduse otsimisel. On väga toetav lapsele, kui järgite tema vajadusi. Kuid ka see - nagu te kirjutate -, et laps jäljendab kedagi, on seotud mingi peidetud vajadusega. See on koht, mida peaks uurima. Laps ei tee midagi lihtsalt niisama.
Mõistagi on kõigi pereliikmete vajadused olulised. Seda mõtlesingi, tuues eelmises kirjas ära kehtestava käitumise põhireegli: Ma seisan oma vajaduse eest, teen seda mõjusal viisil, kuid samas jätan ka teisele ruumi seista oma vajaduse eest.
Minu usk on, et ka ilma ühtegi suhtlemismudelit või reeglit teadmata võib edukalt välja tulla ka kõige keerukamatest suhteprobleemidest, kui hoida kinni järgnevast: ma räägin sellest, mida ma tegelikult mõtlen, ma ütlen ausalt, mida ma tunnen, ma räägin sellest, mida ma vajan ja mida eeldan. Ma räägin minakeeles, ei pane silte, ei süüdista, olen siiras ja ehe. Ma olen alati valmis kuulama ka n-ö teist poolt, tema mõtteid, vajadusi, tundeid, teen kõik, et mõista.
Kui teil on vaja panna piire (näiteks et pere söömine ja magamine häiritud ei oleks), siis pange need, see ongi lapsevanema kohus. Piiride panemine ei õnnestu reeglina siis, kui nende panemisel ollakse ebajärjekindel või kui piiride panija ise oma piiride panemise vajalikkusse või õigusse ei usu. Piirid ei pea ka siis, kui keegi teine täiskasvanud pereliikmetest teise pandud piirid tühistab või neile läbi sõrmede vaatab.
Kuid piire on tingimata vaja panna, vastasel juhul tunneb laps end kui õhus olevat. Laps oma piirekatsetava käitumisega nii mõneski mõttes lausa anub täiskasvanut: palun pane mulle piirid, ma ju ise ei tea, kus need on. Lapsel on tähtis tunnetada oma väärtust ja tähtsust vanema silmis. Piiridepanekut (pean silmas mõõdukaid eakohaseid piire)võib seega võtta kui tõelise hoolimise tunnust.
Piiride panek peab tõesti olema väga jõuline, kui lapse elu on ohus. See on elementaarne. Keegi ei hakka läbirääkimisi pidama ega kaalutletud kehtestavat sõnumit teele saatma, kui keegi on kuristikku hüppamas (või laps ohtlikul sõiduteel). Sel puhul tuleb tõesti kasutada jõudu.
Kuid see on eriolukord.
Kõikides teistes olukordades soovitan jääda väärikaks inimeseks, kelle jaoks ka laps on küll väike, kuid kindlasti sama väärikas inimene.
Ääremärkusena lisan, et iga laps elab nii mõneski mõttes oma vanemate elu. Kirjas ei maini te lapse isa - kuidas tema ühes või teises teie kirjeldatud olukorras käitub? Millised on teie ja teie elukaaslase (abikaasa) suhted? Laps võib ettearvamatul moel käituda ka siis, kui tajub pingeid isa ja ema (või ka teiste koduste) vahel. Lapsed "hakkavad" tihti halvaks või haigeks, kui isa-ema omavaheline suhe ei toimi.
Soovitan teil oma küsimustega pöörduda ka mõne teise asjatundja poole, et saada erinevaid vaatepunkte oma probleemile. Kindlasti on lahendus leitav.
