Tere, mul mue oma 1 aasta ja 2 kuuse pojaga. Nimelt on ta väga palju lööma hakanud ning kui teda keelata siis saab justkui hoogu aind juurde. Päevas mõned korrad lööb ta mind ikka, siis olen käest kinni võtnud, öelnud et emme sai haiget ja tee nüüd pai. Ta võib pai teha või siis hoopis uuesti lüüa. Kui nutmist hakata teesklema, siis see on tema arvates hoopis naljakas ja ta lööb uuesti. Kord kui ta mind juustest hästi kõvasti tõmbas, siis ma lõin talle koemata instinktiivselt kergelt vastu näppe. Ise ma nii ehmusin ja arvasin, et ta hakkab nutma, aga ei ta hoopis naeris ja lõi mind uuesti. Nii et tundub et see kõik tema jaoks justkui mäng. Nüüd otsustasin ma seda lahendada nii, et kui ta emmet lööb, siis läheb emme lihtsalt toast natukeseks ära. Kas sellel mingit olulist mõju on, on veel raske öelda.
Kõige aktuaalsem on see löömise probleem koera puhul. Sest temale käib laps virutamas ikka 10-20 korda päevas kindlasti. Alati ta ei lähegi kohe lööma, vaid teeb alguses pai ja siis lööb, vahel lööb kohe. Kui ta on mingi asjaga löönud, siis olen talt selle ära võtnud, kui ta löömist jätkab peale esimest keelamist. (Keelan ma enamasti nii, et ütlen, kõvema ja kurjema häälega et nii ei tohi ja kutsa saab ai-ai.) Seda korrutab ta järgi, ise raputab pead, aga lööb ikka edasi. Vahel saab isegi nagu hoogu juurde. Kui ta looma juurest ära tõsta ja talle muud tegevust pakkuda, siis esimesel võimalusel jookseb ta ikka tagasi ja ise lõkerdab naerda. Koer on seni suhteliselt vapralt seda terrorit kannatanud enamasti istub paigal ja paneb silmad kinni, vahel üritab ka põgeneda.
Muidu saavad laps ja koer hästi läbi ning samas ei tohiks lapsel ka tähelepanu puudust olla. Sest tõest temaga tegeldakse suurem osa päevast ja üksi ta mängima ei pea. Igaljuhul on minu mõistus otsas.
Laps, ka kõige väiksem, ei tee reeglina midagi niisama. Iga käitumise taga on mingi katmata vajadus. Kirjutate, et tegelete lapsega piisavalt ja et lapse seesugune tegutsemisviis ei saa olla tingitud tähelepanu puudusest või vähesusest.
Siin võiks mõelda sellele, kui kohal te tegelikult olete. Kas olete lihtsalt lapse juures, mõeldes samal ajal n-ö oma asjadele või olete lapsega mängides ja tema eest hoolitsedes sada protsenti lapse juures. Lapsed on väga tähelepanelikud ja tundlikud vahetegijad tegeliku ja näiva vahel. Mõistagi on igal emal-isal lapse eest hoolitsemise kõrval ka muid rolle/muresid, siiski on oluline märgata, kui ausalt ja ehedalt ta oma lapsevanema ülesandeid täidab.
Teine aspekt väike laps õpib käitumist eelkõige matkides. Kui laps lööb teid ja koera, siis on minu küsimus: keda ja kus on ta samal moel käitumas näinud? Kui koera lööb keegi teie kodustest, tuleks see kindlasti lõpetada või vähemalt püüda selle poole, et lapsel oleks eeskujuks võtta ka teistsugust käitumismalli. Seda ka juhul, kui koer teebki midagi tema peremehe arvates sobimatut. Kindlasti on löömisele olemas alternatiive.
Hullem on lugu, kui löömist vm vägivaldset käitumist tuleb ette peresuhetes. Aga kui see nii on, siis vähemalt teate, millega lapse käitumist seostada. Ka vaimne vägivald peresuhetes (tülitsemine, vihane vaikimine jms) võivad soodustada lapse agressiivset käitumist.
Igas inimeses on agressiivsust, ja selle peaks igaüks talle sobival moel ja teistele haiget tegemata välja elama, olgu selleks siis jõusaal või kepikõnd värskes õhus. Hoolitsege selle eest, et laps saaks piisavalt füüsilist koormust: ronida, joosta, mürada.
Lapsed võivad muutuda agressiivseks ka siis, kui neid liialt palju keelata-käskida. Kuna sõnaliselt laps veel vastu hakata ei oska, otsib ta oma vastupanule ja vihale eakohasena väljendusviisi: väikelapsed valivad tihti löömise, sülitamise, hammustamise vms.
Kolmas aspekt seostub taas aususega. Kui te teete nagu nutaks, siis saab laps signaali, et löömine on lihtsalt mäng, mida koos emmega mängida. Kui löömine on teie jaoks tõsine probleem, siis ka reageerige tõsiselt: öelge lapsele, mida te tunnete, kui laps teid lööb ja millised on konkreetsed tagajärjed teie jaoks. Kui teie sõnum pole lapse arvates tõsiselt võetav, ta tõenäoliselt oma käitumist ei muuda. Olge aus lapse ja enda vastu.
Nähes, et laps on endast väljas, püüdke tema tundeid sõnastada (ma näen, et sa oled pettunud, vihane, et sa said haiget jmt). Seesugune käitumine annab lapsele teada, et kõik tunded, ka vihatunded, on lubatud ja neid pole vaja maskeerida mõne teise käitumisega.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
4 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Minul 1a ja 3 kuune poeg ja ka suhteliselt sarnane teema päevakorral. Nii palju seda löömist ette ei tule, kui loo autoril, aga siiski. Olen teinud samuti, et kui laps lööb ja keelamisest aru ei saa, siis lihtsalt jätan ta mingiks ajaks üksi tuppa. Kui liiga palju keelata, siis see keelamine lõpuks ei mõju ja kogu see olukord teebki nalja. Mina arvan, et see mingis mõttes ka ealine n.ö iseärasus, et ei saa veel päris täpselt aru, mida võib ja mida mitte...
No ma kohe mitte ei taha uskuda, et see oleks tähelepanu puuduse väljendamine...Ja selle välistan täielikult, et laps selles eas lööb selle pärast, et on näinud kedagi pereliikmetest seda tegevat. Meil oli olukord nt. selline- mu õde luges raamatut rannas ja laps tahtis ka raamatut hakata lehitsema, aga õde ei lubanud ja laps sai tigedaks ja hakkas talle liiva viskama ja juustest sikutama. Olime vägggga üllatunud tema käitumise peale, sest olen 100% kindel, et mu laps pole näinud kedagi käitumas sarnaselt- kellelegii liiva viskamas või juustest sikutamas karistuseks. Võin seda väita, kuna olen 24/7 oma lapsega koos olnud-pole hoidjaid olnud vms.
Minu arvamus on, et kui laps lööb ja keelamisest aru ei saa, siis ütle, et emmel on ai-ai ja mine ära hetkeks lapse juurest ja kui koera lööb, siis lahuta ka nad üksteisest. Sest kui korrutad ja räägid ja räägid ja räägid, et ei tohi, siis see lõpuks muutub tühiseks- nagu hane selga vesi. Või siis püüa keelatud tegevuselt tähelepanu mujale juhtida.
Edu igatahes!
Minul 1a ja 3 kuune poeg ja ka suhteliselt sarnane teema päevakorral. Nii palju seda löömist ette ei tule, kui loo autoril, aga siiski. Olen teinud samuti, et kui laps lööb ja keelamisest aru ei saa, siis lihtsalt jätan ta mingiks ajaks üksi tuppa. Kui liiga palju keelata, siis see keelamine lõpuks ei mõju ja kogu see olukord teebki nalja. Mina arvan, et see mingis mõttes ka ealine n.ö iseärasus, et ei saa veel päris täpselt aru, mida võib ja mida mitte...
No ma kohe mitte ei taha uskuda, et see oleks tähelepanu puuduse väljendamine...Ja selle välistan täielikult, et laps selles eas lööb selle pärast, et on näinud kedagi pereliikmetest seda tegevat. Meil oli olukord nt. selline- mu õde luges raamatut rannas ja laps tahtis ka raamatut hakata lehitsema, aga õde ei lubanud ja laps sai tigedaks ja hakkas talle liiva viskama ja juustest sikutama. Olime vägggga üllatunud tema käitumise peale, sest olen 100% kindel, et mu laps pole näinud kedagi käitumas sarnaselt- kellelegii liiva viskamas või juustest sikutamas karistuseks. Võin seda väita, kuna olen 24/7 oma lapsega koos olnud-pole hoidjaid olnud vms.
Minu arvamus on, et kui laps lööb ja keelamisest aru ei saa, siis ütle, et emmel on ai-ai ja mine ära hetkeks lapse juurest ja kui koera lööb, siis lahuta ka nad üksteisest. Sest kui korrutad ja räägid ja räägid ja räägid, et ei tohi, siis see lõpuks muutub tühiseks- nagu hane selga vesi. Või siis püüa keelatud tegevuselt tähelepanu mujale juhtida.
Edu igatahes!
