poisid 10 ja 8 hakkavad söögi ajal itsitama, vaatavad teineteisele otsa ja edvistavad, istuvad kõveras, jalad vastas oleva tooli peal jne. Sööma tullakse ka alles siis kui kõva häält teen.
Söögi ajal itsitamine lõpetatakse alles väga kurja keelamise peale, eriti hästi mõjub kui isa käratab. enne proovin loomulikult heaga ja korduvalt. Oleme arutanud lauakombeid ja kuidas söödi siis kui isa- ema väikesed olid (meil olid mõlemal lauakombed väga nõutud).
Mida peaks tegema kui mõjub ainult käratamine(ennem olen ennast juba korduvate vaikselte manitsustega ülese ka keeranud).
ps. laua äärest ei taha lapsi ära ka saata. meie teine probleem. kui söök laual siis ei sööda ja kui kõik koristatud hakkab pihta"süüa tahaks" ja ise loomulikult kätte ei saada. Olen lõputult tüdinenud sellest söögitrallist.
ootan häid nõuandeid.
Pere on nagu väike meeskond, siingi on olulised üheskoos vastuvõetud kokkulepped. Vastutust ei saa kellelegi peale panna, seda saab ainult võtta. Pere sees on tihti küsimus selles, kuidas me saaksime tekitada olukorra, kus lapsed ise vastutuse võtaksid, sest ainult nii peavad nad kokkulepetest kinni.
Arvan, et siin on läbirääkimiste koht. Kirjelduse järgi tundub, et probleem on eelkõige teil, mitte poegadel. Seega võiksite teistele pereliikmetele sellest teada anda (Kuulge, mul on üks probleem, mida tahan teiega jagada...), enne täpselt järele mõeldes, mis nimelt on see, mis teid kõige rohkem häirib, milline on selle konkreetne mõju ja mis tundeid see teis tekitab. See on klassikaline kehtestava sõnumi mall, mille toimimise efektiivsus põhineb sellel, et oma vajadusest märku andes olete te nõus ära kuulama ja respekteerima ka n-ö teise poole ehk laste vajadusi-arusaamisi.
Leppige laste ja mehega kõigepealt kokku päev ja kellaaeg, mil kõigil on mahti tunnike üheskoos istuda ja asja arutada. Koosistumise mõte on saada aru, mis sunnib lapsi kirjeldatud moel käituma ja mis võiks seda muuta. Tähtis on olla hinnanguvaba ja teisi tõesti kuulata. Kuulake kõiki osapooli, ärge korraldage ülekuulamist, ärge riielge, ärge lugege moraali, lihtsalt kuulake ja püüdke mõista.
Kõne alla võiks võtta kõik söögitralli puutuvad probleemid. Nii saate paremini aru, mis teie ja laste vahelistes suhetes toimub. Võib ju ka olla, et see on poiste omanäoline märguanne selle kohta, et te neist vähe välja teete, või ka mingi märk teie ja teie abikaasa suhete kohta, mis poisse häirib. Variante on mitmeid, rääkida-kuulata tuleks igal juhul.
Kõik otsused, mis sellistel läbirääkimistel vastu võetakse, peavad olema respekteeritud kõigi poolt. Jõuga pealesurutud ja piitsa/prääniku meetodid reeglina ei tööta või töötavad vaid ajutiselt.
Pange üheskoos vastuvõetud otsused ka kirja ja vaadake asi nädala pärast üle. Kui midagi ikka logiseb või jätkub kõik vanaviisi, on vaja teha uus koosolek ja uued kokkulepped.
Võib ju tunduda, et seesugused läbirääkimised pere keskel on kuidagi ülepingutatud. Kas proovida või mitte, see on teie valik. Usun, et kui kaalul on head suhted perekonnas, on väärt proovimist iga viis, millesse vähegi usku.
