Kohe 4 aastaseks saav poiss on pärast lahutust segaduses,või ma ei teagi mis toimub...igatahes kuulen hommikust õhtuni jutte et tahab elada isa juures.Olukord on raske ,sest laps ja mina vahetasime kodu aga isa jäi kohta mida laps enda koduks siiani peab.Asja ei kergenda ka asjaolu, et kord nädalas käib ta isa juures ja seal talle kõike ostetakse ja käskusi ,keeldusi ei ole-elu minuga muidugi argipäev kus on keelud ,piirangud ja loomulikult ei tõtta ma igat lapse soovi täitma ,rääkimata mänguasjade ostmisest alati kui poes käime.
Eile ütlesin talle, et olen et solvunud et nii räägid,siis hakkas ta hoopis nutma.Ma ei oska enam midagi teha,ennast teeb ka kurvaks...aga nii väike laps ju on kergesti manipuleeritav,ma ei arva et lapse isa seda tahtlikult teeb,lihtsalt leevendab oma süütunnet sel viisil ilmselt.Mina selle imedemaaga ,mis isa juures toimub võistelda ei suuda ja ei tahagi.Lapse isal tegelikult lapse jaoks aega nii palju ei jätku, et teda kasvõi nädal enda pool hoida,et laps see läbigi aru saaks ,et argipäev ongi sama ka isa kodus nagu on minu juures. Kuidas käituda ja jääda kodus lapsega rahulikuks ,kui tuleb jutt :tahan issiga elada ja sul vahest külas käia????
Usun, et on paha ja valus kuulda, kui laps teatab, et ei taha sinuga koos elada. Ometi on tegemist ainult 4 aastase inimesega, kes kannatab ilmselt isast lahutamise valu. Kindel see, et teist lahutamise valu tuleks samuti, aga ütlete, et isal pole aega last pikemaks ajaks enda juurde võtta. Tegelikult on see isegi hea, sest teine valu jääb lapsel tundmata. Kuidas asja lahendada? Tundmata teie lahutuse tagamaid, tahan loota, et suudate oma endise abikaasaga siiski rahulikult koos asju arutada. Soovitan teil lapse isaga kokku saada ja talle praegune olukord ära rääkida. Selgitage, et praegune olukord tekitab lapses trotsi ja pahameelt teie vastu ja see ei tule teie suhtele pojaga ei praegu ega tulevikuski kasuks. Parim oleks kui teie ja isa koos selgitaksite lapsele, miks ta jääb teie juurde elama. Ehk peaks isa ka omas kodus samasuguseid reegleid järgima, kui teil on. Seda mitte teile meeldimiseks, vaid selleks, et laps lepiks oma praeguse olukorraga kiiremini. Lisaks sellele oleks hea lapsega suheldes kasutada aktiivset kuulamist. Seda nii sel juhul kui isa nõustub vestlema kui ka siis, kui praegune olukord jätkub ( viimasel juhul on see eriti vajalik). Suhtlemisel lapsega tuleb lähtuda sellest, et lapsel on probleem. Sel juhul aitab aktiivne kuulamine. See võimaldab lapsel oma tundeid väljendada ja annab talle teada, et mõistate teda. Kui laps teatab, et tahab isa juures elada, siis peegeldage see mõte talle tagasi, näiteks kuidagi nii:" Sa tunned isa järele vist tõesti suurt igatsust ja tahaksid rohkem temaga koos olla." Kui see nii on, siis laps kindlasti kinnitab teie väidet. Võimalik, et tuleb ja poeb teile sülle, et lohutust leida. Püüdke rahuliku meele säilitamiseks mõelda oma pisikese poja tunnetele ja igatsusele, mitte sellele, kuidas tema sõnad teile haiget teevad. Lapsed ei tee meile meelega haiget. Nad lihtsalt ei oska selles suurte inimeste maailmas teisiti käituda.
Mulle tundub, et peale selle, et püüda last mõista ja aktiivselt kuulata, on vaja ka iseendale empaatiat (südame tasandil mõistmist) pakkuda. Sest olen kogenud, et kui minu enda sees on hetkel palju intensiivseid tundeid "üleval", ei ole minus tegelikult ruumi teise inimese kuulamiseks ja sel juhul on see kuulamine ainult "mehhaaniline". Siis ei teki ühendust, mis tervendab ja kosutab! Kui ma aga sellisel juhul pööran tähelepanu enda sisse - mida mina sel hetkel tunnen ja vajan ning pakun endale mõistmist (ilma ennast selle eest süüdistamata, häbistamata, kritiseerimata, et ma just nii tunnen), tekib minusse vaba ruumi ja ma olen taas võimeline "olemas olema" teise inimese jaoks ning see ühendus, mis siis sünnib, on lihtsalt imeline - tohutult tervendav ja kosutav mõlemale!
Olen ka üx nendest kes lahutab ja lastele on see kõige raskem.Aga minu suur mure on see, mul on 5 last,2 eelmisest elukaaslaselt ja just nimelt minu 14 a poeg on pöördund minu vastu.Ta karjub mulle koguaeg vastu ja kui ma peax teda karistama,näitex käsivarrest raputama,helistab ta kohe politseisse,et ema peksab jne... mida ma peax edasi tegema?Temaga rääkida pole ültse võimalik,kui palun teda,et istume ja räägime siis ütleb ta mulle midagi soolast ja tormab õue.Abikaasa teeb selle asja veel raskemax,kuna varem oli koguaeg nii,et mina pidin oma lastele ise riided ja jalanõud ostma,aga nüüd,et laps enda poole võita ostab abikaasa suurele poisile kõik kallid riided jne...AIDAKE PALUN,KUIDAS EDASI KÄITUDA,teiste lastega pole mingit muret,nemad mõistavad mind ja saavad aru,et lahutus on parim lahendus,kuna olen aastaid kannatanud mehe alandusi ja mõnitusi...
Eks 14-aastane poiss ongi pubekaeas. Teismeline, tahab olla hästi iseseisev, ja tõstab mässu. karistamine ei aita ma arvan. Ta juba suur mees ja see võib asja veelgi hullemaks teha. Teismelised ei kannata, kui neid koheldakse kui lapsi. Ta arvab, et ta on suur, ta võib ise otsustada ja teha ning täiskasvanud on tema jaoks üldjuhul igandvanad ja rumalad.
Eksmees ostab poisile igasugu asju. See on poisi jaoks suur asi, isa ju laseb tal teha, mis ta tahab. Mehest küll suht alatu, et ta üritab nii ära meelitada.
Igasugune moraalilugemine ja hurjutamine ei aita, püüa ise olla mõistev ja rahulik. Ära suru ennast peale. Poiss ei taha võib-olla hukka mõista isa (kas ta seda peakski?!), vaid armastab mõlemaid vanemaid. Vahel on seda kõige raskem mõista, kui oleme ise väga palju haiget saanud.
Ilmselt on poja käitumise taga hulgaliselt erinevaid tundeid (pahameelt, hirmu, muret, ebakindlust, solvumist jm.), mida ta muul moel kui vastu hakates väljendada ei oska või ei julge. Nõustun Zurikuga, et teismeline tahab, et teda inimesena võetaks ja temaga arvestataks. On loomulik, et vanemate otsused, mis toovad muutusi ka lapse ellu, tekitavad lastes ka hulgaliselt emotsioone. Kergendav on, kui vanematel jätkub oskust ja valmisolekut laste tundeid märgata ja mõista ning seda mõistmist väljendada. Pahatihti on probleemolukordades aga täiskasvanud oma muredega nii hõivatud, et ei suuda lastele ümber lülituda. Kui endal on niigi raske, võidakse lapse trotsis kergemini näha vastuhakku kui hingevalu. Käsitledes seda vastuhakuna, tekib pigem pahameel lapse suhtes, mitte mõistmine.
Kirjutate, et lahutate. Seega siis pole lahutus veel lõplikult toimunud ja on hetkel käigus? Ei osanud kirjast välja lugeda,kas Teie 14 a. poeg on esimesest abielust ja kas mees, kes talle nüüd kalleid asju ostab, on mees, kellest praegu lahutate ja mitte tema isa? Nende asjaolude teadmine aitaks mul paremini toimuvat mõista.
Kui Teie praegune mees, kellest lahutate, on pojale kasuisa, siis tõenäoliselt on ta poja jaoks oluliseks inimeseks kujunenud. Võib-olla on poeg segaduses ega tea, mida Teie lahkuminek sel juhul tema jaoks tähendab, mida see talle kaasa toob. On küll mehi, kes ka peale lahutust jäävad endiste kasulastega suhtlema, aga see pole nii enesestmõistetav kui lihaste laste puhul. Seda enam, kui siiani on valitsenud suhtumine,et Teil on olnud justkui "oma" lapsed ja ühised lapsed. Kui Te ei saa pojaga rääkida, pole ilmselt ka sellest omavahel juttu olnud.
Võib -olla prooviks esialgu pojast aru saada. Püüdke vaadata olukorda tema pilgu läbi, n. ö. "tema nahas olles" - mida eelolevad muutused tähendavad, kuidas tema elu mõjutavad, mida ta vajab, kardab, ootab... Kuidas näete iseennast ja oma käitumist tema poolelt vaadatuna?
Seejärel võiks väljendada pojale oma valmisolekut temast aru saada. Nt.: "Oled viimasel ajal mu peale tihti pahaseks saanud ja mina omakorda sinu peale. Järele mõeldes saan aru, et mina olen pinges ja ei mõista iga kord sind. Näib, et lahkuminek häirib sind väga. Ja kuna ma pole kuulanud, vaid püüdnud sulle asju seletada, ei taha sa minuga enam eriti rääkida. Paistab nagu sa ei usuks, et ma sinust aru võin saada."
Siinkohal oleks sobilik paus teha, et ta saaks reageerida. Edasine sõltub juba tema reageeringust. Kui ta on kontaktivalmis, võib paluda tal rääkida, mida tema lahutusest arvab, mille ees muret tunneb, mida kardab. Teie püüdke kuulata nii, et ei hakkaks vahele segama, vastu vaidlema, ennast õigustama. Laske tal lõpuni rääkida. Seejärel seedige kuuldut ning proovige tema jutus olnud tundeid oma sõnadega talle tagasi peegeldada. Alles siis, kui olete temast aru saanud ning seda mõistmist oma sõnade ja olekuga väljendanud, on lootust, et temas on veidigi valmisolekut kuulda ka Teie selgitusi ning nüüd oleks koht nendele. Võib-olla võiks see osa jutuajamisest toimuda isegi teisel päeval. Nii jääks poisile aega tunda, et temast on aru saadud.
Kui aga teie sissejuhatavale pöördumisele järgneb tugev vastuseis tema poolt, ei ole võimalik teha muud kui kuulata seda, mis temast välja paiskub. Ja püüda tajuda sõnade taga olevaid tundeid ning seda arusaamist oma sõnadesse panna. Selline käitumine Teie poolt võib sillutada teed vastasseisu vähenemisele. Muutused ei alga poja poolt. Ainult Teie ise saate selleks esimese sammu teha.
Kui üldse jutule ei saa, võib proovida lühikese kirjaga. Ikka kõigepealt väljendada temast arusaamist. Ja tunda huvi, mille pärast on tema mures.
Ja kui omavahel ei õnnestu kontaktini jõuda, ärge peljake perenõustamist. Pojale võib öelda, et tema on Teile oluline ja Te näete, et vajate nõu ja abi, mida sellises olukorras teha, kuidas oma teismelist poega sellises situatsioonis mõista.
Kannatlikkust ja pealehakkamist Teile!
