Tere!
Mure on 7-aastase 1. klassi poisi pärast. Eelmisel kolmapäeval oli koolis juhtum, kus tema ja kaks sõpra võtsid kolmandalt ära raha. Rääkisime väga pikalt laialt sel teemal, Ka õpetaja rääkis nendega sellest põhjalikult, palusid vabandust, andsid raha tagasi (tema võtis 4 krooni). Koduseks karistuseks sai kuni jõuluni arvutikeelu, mida on ka pidanud seni. Täna hommikul hakkas pidulikus riietuses kooli minema, särki püksi kohendades avastasin tema taskust 15o krooni! mille ta oli minu rahakotist võtnud. Nüüd olengi täiesti nõutu - just äsja sai ju põhjalikult teemat arutletud... Karistuski alles poole peal. Mis siis nüüd? Kas peab tõesti vitsa andma hakkama, et selline komme külge ei jääks? Järgmiseks läheb koolis äkki mõne lapse või õpetaja rahakotti? Või poodi vargile?
(Esimene kord oli sügisel kui võttis venna kassast 10 kriooni ja ka siis piidus asi selgitustööga)
Oma tänast tegu põhjendas, et aga tema rahakott ja raha on ju kadunud (kaotas rahakoti üleeile koos umbes 15 krooniga).
Küsimus ongi, kui ei aita jutt ega nn pehme karistus, mis siis teha?
Jutt sai küll pikk aga mure on ka suur...
Tänan!
Mõistan, et mure on suur, sest vargus on tõsine asi ja tahate ju igal juhul, et Teie lapsest aus inimene kasvaks. Samas ei pea siiski vitsa järele haarama. Ja uue karistuse asemel püüdke rääkida ennastavavalt, mina -keeles.
Tegemist on esimese klassi lapsega. Selles vanuses või veidi varem on peaaegi iga laps kelleltki midagi omaalgatuslikult võtnud. Lapsed õpivad läbi kogemuse ja sellest, kuidas selliseid juhtumeid kodus käsitletakse, oleneb, kui mitu korda laps proovib, enne kui aru saab, et teiste asju ei tohi võtta.
Olete toiminud õigesti, andes lapsele selgelt teada, kust läheb piir: võõrast vara võtta ei tohi. Mida veel teha?
Tähtis on meeles pidada, et seitsmeaastane laps ei suuda veel abstraktselt mõelda (selleks vajalik substraat on ajus olemas alles puberteedieas), seepärast jäävad talle mõistetamatuks ka abstraktsed seletused. Ka sõnal vargus ei ole tema jaoks seda tähendust, mis täiskasvanul. Seda, kuidas sellises vanuses laps mõtleb, iseloomustab hästi Teie poja öeldu (kui tema rahakott on kadunud, võttis ta ema omast - ta võib ju olla näinud näiteks, kuidas ema võtab isa rahakotist raha, et selleks on omavahelised kokkulepped olemas, laps ju ei tea).
Selleks, et laps mõistaks, mida tema käitumine kaasa toob, on vanemal vaja end väljendada mina - sõnumiga. Lapse vastuvõetamatu käitumise korral koosneb mina - sõnum kolmest osast: lapse käitumise kirjeldusest (mida silmadega näen või kõrvadega kuulen), selle käitumise mõjust mulle ehk vanemale ja minu tunnetest. "Kui sa võtad minult küsimata minu rahakotist raha, olen ma mures, sest siis ei saa ma sind enam usaldada ja sellest oleks väga kahju."
Selline mina - sõnum avab lapsele vanema kui inimese ja aitab hakata mõistma ka oma käitumise tagajärgi. Nii saab lapsel areneda iseseisev mõtlemine ja vastutustunne.
Karistus valmistab küll lapsele ebamugavust, kuid ei ava vanemat inimesena ega juhtunu tagajärgi.
Ma ei tea, kuidas Teie ja õpetaja lapsega rääkisite, kuid enamasti räägitakse umbes nii: "Vaata, et sa enam kunagi nii ei tee!" Või : "Kui sa võtad teise raha, võib sinust varas saada ja sind pannakse vangi." Selline jutt ei saa soovitud tulemust anda, sest selles puudub lapse jaoks oluline ja arusaadav info.
Kui laps on võtnud teise raha, tunnete ilmselt häbi ning seda ongi oluline ka lapsele väljendada: "Kui sa oled võtnud klassikaaslase raha, on mul väga häbi." Järgmiseks kuulake ära, mis laps vastab ning püüdke tema seisukohta ja tundeid oma sõnadega peegeldada. Nii sünnib dialoog.
Laps saab selge sõnumi, saab aru, kust vanema jaoks läheb piir aktepteeritava ja vastuvõetamatu käitumise vahel ning saab ise otsustada edaspidi oma käitumist muuta.
Abi selliste oskuste arendamiseks saate Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Veel kasulikum on vanemlikke oskusi arendada lastevanematele mõeldud kursusel.
Aga on veel üks oluline tegur, mida arvestada. Selles vanuses laste jaoks on kodustelt raha võtmine justkui alateadlik sõnum vanematele: märka mind! See on alateadlik viis küsida midagi muud, mida laps vajab: aega, tähelepanu, tunnustust. Ja võetakse just sellelt vanemalt, kelle poolt antud vajadused on rahuldamata. Vendadelt - õdelelt võetakse sellelt, kellel näib vanemate tähelepanu või hoolitsust rohkem olevat.
Kooliminek on lapsel suur muutus. Sageli muutubki elu koolikeskseks: kuidas läks, kas on õpitud jms. Aga laps tahab olla edasi laps, saada sülle ja pai, mängida ka koos vanematega. Ja muidugi vajab laps tunnustust.
Kaks nädalat arvutikeeldu on pikk aeg. Kirjutate, et laps on piirangut kenasti järginud. Olete teda selle eest kiitnud? Ja millise toreda ühistegevusega olete arvutist vabaks jääva aja sisustanud?
Püüdke lähimal kuul võtta vähemalt paaril korral nädalas oma lapse jaoks kasvatusvälist ühist aega, mida laps saaks sisustada oma soovikohaselt. Püüdke igal päeval talle silma vaadata ja korraks aeg maha võtta, et tajuda, kui kallis ta Teile on. Märgake igapäevaseid pisiasju, millega tema juures rahul olete ning väljendage oma rahulolu mina-sõnumiga (nt: Mul on heameel, et sa tuled kokkulepitud ajal tuppa.). Ärge koonerdage hellusega. Ja kui raha võtmised peaksid siis veel korduma, soovitan nõu pidada pereterapeudiga.
Aga minu kogemust mööda kaob probleemne käitumine, kui lapse elulised (hingelised) vajadused muul moel rahuldatud on.
Ärge heitke meelt, vaid armastage oma last kogu südamest! Ja nautige ühiselt pühi ning koolivaheaega!
