Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: Enam ei oska

Õnnetu emme
Külaline
Postitatud 26.11.2008 kell 10:04
Enam ei oska oma tütrega käituda.
Tundub, et kõik mis ütlen või teen on valesti
ja pahasti. Tunnistan, et olen teda hellitanud,
soovisin ammu last ja kasvatan teda üksi,
nii et kõik tähelepanu ja tegutsemine on
koondunud tema ümber ja seotud temaga.
Pisikesena oli ta tõeline päikesekiir, ei
jonninud peaaegu üldse ja oli kõikide tuttavate
lemmik ja imetlusobjekt. Nüüd 7.a. aga ei oska
enam üldse käituda, "haugub vastu" ja "ülbitseb".
Kui hommikuti paha tujuga ärkab, siis trambib
jalgu ja loobib oma asju. Olen proovinud
ilusasti selgitada, miks nii ei tohi. Vahel, kui olen väga väsinud
lähen ka ise närvi ja ütlen talle pahasti.
Viimasel ajal olen lihtsalt teise tuppa läinud,
sügavalt sisse-välja hinganud ja maha rahunenud,
et mitte ise halba eeskuju anda.
Kõige hullem on viimasel ajal. Sõbralikku läbisaamist
meil peaaegu enam polegi ja nüüd on ta minu
ehmatuseks hakanud ülbelt käituma ka oma
õpetaja, mõnede minu tuttavatega ja isegi
täitsa võõrastega. Samas on ta energiline,
tegeleb mitmete huvialadega, koolis neljad-viied.
Kui temaga rääkida üritan, siis tavaliselt ta lihtsalt
lülitab ennast välja või teeb muud juttu. Ka aja
mahavõtmine ei ole tulemusi andnud, ta lihtsalt
keeldub seda tegemast. Ei oska ka kahjuks
öelda, kellelt ta võiks halba eeskuju saada,
olen ise küllalt vanaaegse kasvatusega ja
olen püüdnud teda kasvatada ka viisakaks ja
teiste inimestega arvestavaks. Lapsed on mulle
alati meeldinud ja olen nendega hästi
läbi saanud, tundub et ka mina meeldin neile.
Saan väga hästi läbi oma õdede lastega ja
samuti sõbrannade lastega, mis siis ometi viga
on, et ma oma kõige kallimaga suhelda ei oska.
Palun aidake ja andke nõu! Kas 7.a. on võimalik
veel üldse mingeid piire kehtestada ja kuidas
seda teha?
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 27.11.2008 kell 11:55

Olete nõutu ja mures tütre muutunud käitumise pärast. Küllap ka suures segaduses, otsite seletust, kuidas kenasti käitunud rõõmsast lapsest on saanud tõrges ja jalgu trampiv jonnija. Lapse käitumine viitab temas endas toimuvale – miski on talle raske, pingeid ja rahulolematust tekitav. Esmalt mõelge läbi, mis on viimasel ajal muutnud. Üks suurt pingutust ja võimalikke kahanemisraskusi tekitav muutus on kindlasti kool – uued nõudmised, kohustused, palju uusi suhteid.
Kuidas saada teada, mis lapsele raske on? Leidke sobiv rahulik hetk, mil teil mõlemal on aega ja püüdke lapsega rääkida sellest, mis tema jaoks hästi on, mis talle meeldib ja mis mitte, kuidas ta end tunneb koolis, klassikaaslastega koos, õpetajaga jne. Kindlasti kuulake teda aktiivselt (peegeldage tema tundeid ja sõnastage kuuldut, kuidas te temast aru saate). Selline jutuajamine ei pruugi kohe esimesel katsel õnnestuda, tähtis on näidata huvi ja valmisolekut, küllap on nõus laps end avama.
Kindlasti on võimalik lapsele piire seada ja tegelikult ta neid ka vajab. Selgitage ilma näägutamata ja riidlemata, lapsele endale hinnanguid andmata, millist käitumist peate lubamatuks, mis teid häirib ja pahandab (mina-keeles, vt ka Th. Gordoni „Tark lapsevanem”).
Mõelge ja arutlege koos sellele, mida tohib teha, kui tuju on halb. Lihtne, kuid last mitteabistav on öelda, et ära jonni. Ka lapsel võivad olla negatiivsed emotsioonid ja siis ta vajab abi ja mõistmist, kedagi, kes kuulab ta ära, kedagi, kes on tema jaoks olemas, kui ta seda vajab.
Mõnusaid jutuajamisi ja usalduslikke suhteid. Kindlasti pole rõõmus päikesekiir kuhugi kadunud, küllap veidi peidus.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!