Tere. Mul on mure iseendaga. 2,5-aastane laps jonnib palju, vahel on tunne, et lausa suurem osa päevast on tema kogu hingest tulev kisa taevani. Eks põhjuseid selleks on mitmeid, viimasel ajal on tal suur potitamisstress ja lisaks sellele on tegu ilmselt ka armukadedusega oma kohe aastaseks saava venna suhtes.
Tihti suudan ennast kontrollida, aga mõnikord, kui kisa üldse lõppeda ei taha või nt kui kardan, et kisab magava venna üles, lähen kisava lapse peale närvi. Ma kontrollin ennast piisavalt, et mitte last lüüa või talle muul viisil haiget teha. Aga mida ma sellel närviminekuhetkel teen, on järsu liigutusega tema tõstmine ühest kohast teise või tema süllekahmamine ja tassimine kuhugi viisil, mis talle ei meeldi.
Hetk pärast sellist käitumist ma väga kahetsen oma tegu, seda enam, et ma nägin, et laps seda kartis või see teda ehmatas. Ma ei taha nii käituda ja iga kord, kui see on juhtunud, luban endale, et seda ei juhtu enam kunagi, aga kui sarnane hetk on käes, ei jõua ma midagi mõelda, enne kui see närviline ja last hirmutav liigutus on jälle tehtud.
Kas kuskilt on võimalik saada mingit nõustamist või teraapiat sellest halvast kontrollimatust käitumisest vabanemiseks?
Olete ilmselt üsna kurnatud kahe väikse põnniga askeldamisest. Kindlasti vajab suurem laps jätkuvalt ja ehk koguni järjest suuremat tähelepanu oma emmelt. Ta ju avastab maailma, on liikuv, uudishimulik, otsib võimalusi koosolemisteks. Teil aga pidevalt askeldamist pisemaga ning see tekitab temast trotsi ja jonnituju, tõrksust poti suhtes jne.. Saategi aru, et olete pingete tõttu närviline ja sellest tulenev käitumine hirmutab last. Küllap vajate ise puhkust ja tuge. Millised on võimalused veidi enda peale mõelda, igapäevaaskeldustest veidi välja lülitada ja energiat koguda? Mida ennekõike vajate - puhkust, koosolemisi kellegagi, teisi tegevusi, meelelahutust? Kas on keegi lähedastest, kellest oleks abi ja tuge? Samuti tasub mõelda, kas Teie elus on olnud muutusi, raskusi, lahendamata probleeme, mis pingeid kogub? Vahel on siiski raske üksi oma küsimustele vastuseid saada ja psühholoogi juurde pöördumine on sel juhul hea mõte. Ka perekeskuse poolt on võimalik saada nõustajate kontakte.
Soovin, et rõõme emana jätkuks ja selleks tuleb hoolitseda kindlasti oma vajaduste eest - et oma tass ei oleks tühi.
