Küsimus selline,et kuidas reageerida veidi üle aastase poisi jonnihoogudele,mis vallanduvad siis,kui sa pead ta kiirelt ja konkreetselt kusagilt ära võtma või kui ta on midagi sellist kätte saanud,mida kindlasti võtta ei või?Ta on juba nii kange,et siis hakatakse röökima,sipeldakse sülest lahti,visatakse selili maha ning ei jutt,ei millegi muu pakkumine ei huvita teda.Tal on lihtsalt silmad kinni ja röögib,sülle ei taha,ajatakse ennast pulgaks,nii et pole võimalik kinnigi hoida,aga seda teha ka ei saa lasta,mida ta tahab nt.autoteele joosta või lillepotti külas kaela tõmmata.Kuidas reageerida,et jääda ise rahulikumaks ning et ka laps rahuneks kiiremini,sest nii võib ta röökida oma 15 min.jutti,ilma,et saaks ta tähelepanu kõrvale juhtida.
Tegu pole niivõrd jonni, vaid lapse tahteväljendusega. Selles vanuses on laps väga aktiivne - naudib liikumist, tegutsemist. Alles mõni aeg tagasi olid lapse oskused liikumiseks oluliselt piiratumad. On paratamatu kui on rohkem vabadust (saan liikuda sinna kuhu tahan) kaasnevad sellega ka teatavad piirangud. Ema ülesandeks on selles eas hakata rohkem piire seadma, et last sedaviisi kaitsta ja õpetada keskkonnas toime tulema. Seda, et kõike pole võimalik oma tahtmise järgi saada, on lapsel kogemusena parem omandada just kodus, mitte lasteaias või külas. See periood ei ole kerge kummalegi ei lapsele ega emale. Emalt nõuab see kannatliku järjekindlat käitumist. Laps peab õppima leppima keskkonnast tulevate korralduste ja piirangutega. Selles vanuses pole enesevalitsemine lapsele kerge. Lapsel pole selles vanuses veel omandatud piisavalt sõnavara, et ta saaks kirjeldada oma soove ja enesetunnet. Seega siis teeb ta seda endale käepäraste vahenditega. Selles vanuses lapsele pole mõtet pikka seletavat kõnet pidada ta ei saa paljusõnalisest jutust aru. Lapse verbaalsed oskused on arenemas, piisab kui tegevuse katkestamisele lisada lühike ja konkreetne sõnum. Mingit imenippi ei oska mina soovitada. Maailma avastades ja turvaliselt vanema seatud piire tunnetades õpib laps ka harjuma piirangutega ja neisse rahulikumalt suhtuma.
Järjepidevust ja kannatlikust Teile.
Jonniloengus anti lihtne ja konkreetne soovitus- jonnihoo ajal on lapse frustratsioonitase nii suur, et ta ei suuda oma tunnetega toimne tulla ja siis tekibki jonnihoog. Selle vältel ta on jutskui muust maailmast eraldatud ning ka see asi, millest ta algselt huvitatud oli (nt nõuab poest midagi) ei huvita teda enam, muust pakutust rääkimata. Kõige targem on laps rahule jätta, temaga mitte suhelda (kindlasti mitte pahandada) ning jonnihoog möödub iseenesest. Peale seda võtta laps sülle ning hakata vaikselt suhtlema mingil muul teemal, jonni puudutamata.
